Nädala algus on möödunud peamiselt Clidemia juurte korjamise tähe all. Kuna meil on vaja seda juurt 30 kg kuivalt, ehk siis nii 80/90 kg märjalt, seda on ikka oma jagu palju, aga tundub, et kui homme norm ilm, siis peaksime saama selle koguse kokku. Täna õhut seda juurt tükeldades õnnestus mul kirvega näppu riivata, sõrm jäi alles, aga veristas natuke, nii et praegu on plaaster peal ja tundub, et ehk homseks on korras. Oli vist esmaspäev, kui teritasin kirvest, et liiga nüri ja ei taha eriti juurt läbi hambsata, aga tundub, et sai vist liiga teravaks lükatud, või oli hoopis õhtane väsimus peal, et viimane aeg lõpetada tänane päev. Vihma an ka siin viimsaed päevad koguaeg sadanud nii vahelduva eduga, aga midagi katastroofilist ei ole tulnud, nii 50 mm piirimail. Reedel või laupäeval peaks tulema Frederic tagasi ja järgmine nädal hakkama puhastama ja sorteerima Desmodiumi, mida on vaja väga palju, aga eks ole näha, mis kuidas ja kellega. Kui ilm paremaks läheb siis peaks jälle minema sellele Patawa joale, sest ma arvan et praegu on seal väga palju vett ja see kindlasti on lahe ja seal suplemine mõnus. Kuna suht koguaeg on pilves ja vihmane, ei ole ka saanud jalutama ja libilkaid püüdma, aga ilmade paranedes parandame need vead kõik.
Reede õhtu ja nii nagu ma nädala keskel arvasin, jõudsimegi Clidemia lõpetatud täna, Kuldar arvas, et meil peaks olema seda praegu kuskil 100 kg koos ja sellest peaks piisame 30 kg kuivalt, kuid see on oletus, sest ta ei tea palju see taim kokku kuivab, aga arvatavalt 3 korda. Näpud rohkem viga ei saanud, kuigi vahepeal ma ikka mõtlesin, et väike vääratus kirvega ja näpu ots või rohkem on läinud, sest kirves on ikka kuradima terav küll. Me siin Kuldariga arutasime, et peab Fredericule soovitama, et kui sellist tööd tuleb veel palju siis on mõistlik muretseda oksahakkur, sellega oleks hea ja turvaline neid oksi ja juurikaid hakkida, mitte kirve või matšeetega. Täna õhtu võtsime ka lõpuks ette oma külmiku sulatamise, sest jääkappi mahtus piltlikult ainult üks jäätis ja ülejäänud oli ainult jää. Siis homme vast peseme ka külmiku korralikult ära, et oleks ilus ja puhas. Ruth läks ka meil eelmine pühapäev ära ja Kuldar oli natuke kurb ka, aga nüüd ta praktiseerib Rose'iga portugaali keelt, kuna Rose'i prantsuse keelt eriti ei räägi ja Kuldar aga jälle mitte portugaali keelt. Mina end sellele eriti vahele ei sega, nad saavad omavahel väga hästi läbi ja hakkama. Kuid jah, eks Rose'il ole igav ka natuke, kuna telekat ei ole ja Brasiilia seepe ei näe, kuid ehk lähi tulevikus asjad paranevad ja ta saab ka teleka vast. Me siin tegelt mõtlesime, et kui nüüd Ruthi maja on lagund siis oleks mõistlik sealt vedada tv kaabel endale ja teha mõni vana tv korda, ning paras vaadata maailma uudiseid ja õppida prantsuse keelt, aga eks ka sellega ole nii nagu on.
Ma ei mäleta, kas olen sellest rääkinud, aga see selleks, et mingi kord kui me käisime Andréga saeveskis, siis sealne endine boss Cristian lasi mul ühte rohelisse puuse naelu sisse taguda, aga mis välja tuli, et naelad ei lähe puusse. Tõesti noh, ma lõin suure haamriga nii kuidas jaksasin, aga mingi peale 3 cm läksid kõik kõveraks. Ja algul ma arvasin et see puu on immutatud, aga ei ongi kohe roheline puu ja kuradima tugev, ning meeletult raske. Üldse on siin puud väga rasked ja ükski neis ei pidavat ujuma, ehk tihedus on suurem kui veel. Sellised puud on ehitusel kindlasti väga head, nad ei mädane,ega kõdune ainuke oht on termiidid, mida on ka ainult siin, mitte seal kus on külm.
Ning siis veel see ka, et kus me puhastasime ja tükeldasime juurikaid kasvavad ananassid ja kahel on kohe täitsa viljad küljes, nii et on lootust esimest saada vast märtsi lõpus ja teist hiljem, sest teine on väike alles.
No comments:
Post a Comment