Juuni esimene nädal 2011

Iguaan – Hommiku oma toimetusi tehes, leidsime oma majast Iguaani. Me ei ole veel kindlaks teinud, kas ta on emane või isane, kuid ma arvan, et selle tuvastamine osutub meile väga keerukas ja ega see ei olegi meile perspektiiv number üks. Ühesõnaga ma otsustasin teda kodustama hakata, nime veel ei ole, aga kyll ka selle välja mõtlen. Selline roheline ja mõnus lomake, koos sabaga nii poole meetrit. Hommiku Quassia puitu korjama minnes, panin talle ka esimesed lehed, et näha mida ta sööb, kuid õhtuks ta ei olnud nedest midagi puutunud, ainult tekitas omajagu väljheiteid. Poest ostsin suurema karbi, kus tal peaks olema parajalt ruumi ja panin ka uued lehed, selline korralik salati miks, ehk kui ta stressist üle saab, siis saan ka näha mida ta sööb. Nii et nüüd on mul koduloom – Iguaan, mida ma siin juba ennegi olen vist maininud, et selline võiks mul olla. Eks elu näitab kuidas ma temaga hakkama saan ja hoian ka teid sellega kursis.

Vaik kõrvas ja valus kõrv – Juba jälle paar päeva on parem kõrv imelik olnud ja väga kergelt lukku läinud. Ning nüüd on ka järjekordne põletik käes, seda on mul ennegi olnud. Siine kliima on väga niiske ja vaik kõrvas on koguaeg selline naljakalt vedel, nii kui seda urgitsen siis tunnen, et on midagi. Täna siis oli ka tulemus, kõrv korralikult lukus ja valus. Pean vist ikka kellegilt nõu küsima kuidas käepäraste vahenditega kõrva korralikult loputada. Õhtul igaljuhul tuleb dussi all suurem kõrva pesu ja eksperimenteerimine. Sest ma ju ei tea kui palju võib sinna vett lasta ja kui sügavale võid seda vatipulka toppida. Kuid ma üritan anda endast parima, sest see kõrva valu on suht ebameeldiv, mis läheb üle nii lõualuusse kui ka pähe. Sellepärast vist mul ka täna pea valutab natuke, mis mul on väga harukordne.

Pärast suurt loputust, andis üheks päevaks valu järele, kuid teisel päeval oli valu tagasi. Helistasin siis ühele tutavale perearstile ja küsisin nõu, mida saaks teha käepärastevahenditega. Tema soovitus oli, et ma muretseks endale kõrvavaigu lahustaja. Frederikuga rääkides, selguski, et tal see täitsa olemas ja kastuab ka seda siin, nii et ta laenas mulle seda. Olen mõned korrad seda kõrva lasknud ja suure, suure süstlaga loputanud sooja veega, aga ikka ei taha järgi anda. Mul on tunne, et ma ei saa sealt kõike seda vaiku kätte ja vesi ja ei taha välja tulla, kui ma olen alles progressi alguses. Ehk kui ma järjepidevalt ravin ja puhastan annab lõpuks ja ka järgi. Senikaua pruugin natuke ka valuvaigigisteid, et valu ei oleks nii piinav ja üritan mõelda et see kõik on mööduv.

Selle suure ravimise ja puhastamisega ajasin kõrva korralikult tursesse. Konsulteerisin jälle arstiga ja sain vastuse, et laseks paar päeva rahus tal olla ja siis vaatab mis saab, kas on ikka valulik, siis tuleb kohaliku arsti juurde minna. Tänaseks on juba vaikselt hakanud järgi andma, see rahu kõrvale andis ka turse järgi, nii et on lootust asi kergelt ühele poole saada.

Merikilpkonn – Laupäeval käisin rannas jalutamas, et ehk näen merikilpkonnasid või siis vähemalt ühte. See mul ka õnnestus, kuid enamjaolt käivad nad kaldal munemas öösiti ja tõusu ajal. Kui aga mina rannas käisin siis oli kõik vastupidi, oli mõõn ja pärastlõuna. Aga kilpkonn oma suuruse ja olemusega oli võimas, ning emotsioon suur. Tegin ka mõned pildid, et hiljem oleks mida vaadata. Nüüd jääb ainult oodata, millal kooruvad väikse pojad, siis tuleb ak neid uudistama minna ja õigele teele suunama, see saab olema kindlasti lahe vaatepilt ja mõnus kogemus.

Mai 2011

Kolm esimest nädalat me ainult korjasime Geofilat, seda oli meil vaja 12 kg kuivatatult, ehk siis nii umbes 120 kg värskelt, sest ta kuivas kokku umbes 10 korda. Oleks siis lihtne ja suur taim olnud, ei, väike roht taim, selline liaaniline. Ja ta ei ole ka just väga levinud, nii et seda sai ikka otsitud ja siis jälle korjatud ja uuesti. Ning pärast korjamist tuli seda ka veel puhastada ja pesta. Väga heal päeval leidsime ja korjasime vist 10,5 kg , aga tavaline oli nii 5-7 kg päevas vahel ka vähem kui yldse ei leinud ja sadas vihma. Vihma sadas tegelt iga päev, mai ju, vihma perjood, kuid on lootust, et ehk juunis annab vihm järgi, sest mul on sellest ikka villand juba, aint sajab ja sajab.

Liblikad – Oli üks natuke ilusam päev, vist pühapäev, mõtlesin, et ei ole juba ammu midagi püüdnud ja tuleb seda vihma trotsida ja välja ennast ajada. Jõudisn vaevalt sadakond meetrit jalutada kui hakkas sadama, mõtlesin veel, et teen eriti pika ringi, varusin endale nii vett kui ka paar pakki küpsiseid. Sest hommikul paar tundi lubas sellise ilusa ilma, kuid vihm ju praegu igapäevane ja selle eest ei ole pääsu, sellel pikale ringile saan ehk minna juuni ja juulis. Ühesõnaga ootasin natuke puu alla, panini segi keebi selge ja siis mingi hetk jäi järgi ja pakkisin keebi kokku ja kohe oli ka esimene liblikas paltsis, sinine Morpho, ilus. Siis mõtlesingi, et jalutan ühe suure laskumiseni ja tagasi nii 2 tunnine jalutus. Järgmised liblikad mis värku sattusid olid suht räbalad, nii et sain neid jälle tagasi lendama lasta, see et nad on märjad ja nad ju lendavad igal pool, teeb neid ka kindlasti rabedamaks ja selle pärast vast ka see et nad on vihmasel ajal suht räbalad, aga samas olen ka leidnud täiesti ilusa ja terve liblika vihmaga, ei tea. Mingi hetk kui tegin ühest Morphost pilti lendas neid mõlemalt poolt ja palju, ma ei ole neid veel nii palju näinudk orraga lendamas, see oli selline imeline tunne, et oled osa loodusest ja sind aksepteeritakse, kui osa sellest. Loodus siin on ikka imeline ja iga päev põhimõtteliselt on midagu uut ja üllatavat. See kogemus oli väga meeldiv ja muljet avaldav. Tagasi tulles jälle sadas ja vastu tulid Florence ja Chiril jalutades ja vihma tröötsides, neid see ei paistnud morjendava, kuid see ju iga aastane neile ja tavaline, nagu meil kui sajab lärtsi, ikka lähed ju õue jalutama, sest siine vihm ei ole ju külm, lihtsalt teeb kõik kohad märjaks aint. :)

Arvuti ja politsei :) - Üks teisipäev käisin Chirilil järgi, enne võtsin endale tunikese aega ,et ka internetis käia. Vaatasin meilid üle ja tegin veel üht teist. Pidin ka kirjutam kiirelt Fredericule kirja, kuna ta oli Indoneesias. Seda ei jõudnud lõpetatud ja mõtlesin, et kui Chiril toodud, siis saadan ära ja lähme koju. Hakkasin juba hiljaks jääma, kui sõitsin nii normilt, tee ääras oli politsei, püüdis inimesi vastas suunast. Mina kui korralsik kodanik, andsin teistele ilusti märku, et nad ei sõidaks kiirelt jne, et politsei. Jõudsin täpselt kooli juurde, Chiril peale ja uuesti kontorisse, et kii ära saata, aga arvake keda siis politsei kontrollis, loomulikult mind. Ma ei muretsenud, kuna teatsin, et anamjaolt kontrollitakse siin inimeste dokumente, et püüda immikrante, kuna meie autos olid aint valged, siis ei näinud probleemi. Kohe oli minu ukse juures 2 politseinikku ja kaks uudistas nii sama ümer auto. Need kes autoakna juures olid, hullult rääkisid, mina suurt midagi aru ei saanud ja andsin järjest igast dokumente, enda load, pass, auto dokumendid ja siis hakkas asju tulema, ei olnud ei kindlustust ega ülevaatust. Siis kui küsisin et, ehk keegi räägib ingliskeelt, oli vastus et ei, aga ehk ma räägin portugaali keelt, kuna nad ju püüavad immgrante siis vast on neil seda vaja, sest põhilised on ju brasiillased. Aga lõpuks ikka üks vend natuke rääkis ja Chirill tõglkis ka natuke, aga ta vist nii pabistas, sest pea ja kael hullult higistasid, aga mina võtsin suht mõnusalt, sest politseid ise ja oli mõnus ja väga inimlik. Siis oligi sõit nende järgi jaoskond, seal juba ootas meid ka Florence, et asja selgitada. Kindlustus pidi olema kellegi Frederiku sõbra käes ja ülevaatust ei ole veel jõutud teha. Jaoskonnas oli ka nali naljaks, mingi 5 meest olid seal leti taga , kõik midagi räkisid ja chillisid, siis tuli mingi 6. mees sisse ja umises natuke, vist mingi tuntud viisike, et peale seda hakkasid kõik seda ümisema ja ka natuke isegi laulma, nii et nalja sai. Siis kui arutasime seal Florenceiga ja politeiga asju, tegid nad koguaeg Florenceiga nalja ja kõik tahtsid midagi rääkida ja kirjutada jne.... Ühesõnaga Prantsuse politei on vahva, nad teevad oma tööd ja seda rõõmuga ,mitte sellepärast, et inimene kui millegiga eksis, siis see on põhimõtteliselt surmapatt. Andsin oma allkirja mingile lehel, et vist juhtisin, mitte korras autot ja Florenceile tehti mingi trahv ja öeldi, et autoga võib sõita kas koju või ülevaatusele ja kui see tehtud siis plitseist saab paberid kätte. Kõik naeratasid üksteisele ja soovisid ilusat õhtu jätku. Nii, siis viisime auto Bernardi juurde, et ta ajaks paberid korda ja läksime kontorisse minu arvuti järgi, kuna aega oli nii palju läinud, siis ei hakanud enam kirja saatma vaid panin arvutil aknad kinni ja tahtsin sulgeda teist, aga ta vist mõtles midagi ja tegi, aga mul ei olnud aega ja tegin sundlikku kinni paneku. Poest läbi, kanadele sööki ja koju. Kodus käima pannes, tuli ette mingi sinine ekraan, Kuldar ütles kohe, et see surma ekraan. Nii oligi, kõvaketas oli õhtal omadega. Enne just mingi aeg läks Kuldaril kõvaketas ja ta ostis eestis uue. Kuid mina pidin seda tegema siin ja mis te arvate, siis maksis see ikka palju, 160 GB'ne ID mudel 75 euri, kui sama Eestis maksis aint 42 euri, raske see elu siin mere taga. Ja muidugi, igast mu pildid ja dokumendid jne jäid ju kõik kettale ja kätte ei ole veel siiaajani saanud, kui loodan, et ehk eestis annab midagi korrladada ja kui ei saa siis vähemalt enamus pilte on mul netis üleval.

Putukad, kes söövad inimesi – Terve se aeg kui me Geophilat korjasime ja siis nüüd kui istutasime Quassiat olin ka lühikestes, sest pikad püksid siin ikka korralikult ahistavad ja veel eriti kui sajab ja need oleks koguaeg märjad ja rasked. Nin jalas need kummist kinnised plätad, ainuke hea jalats, millega on mõnus trampida igal pool, kuigi jah ega ta just ei kaitse madude ja muude loomade eest. Nii et iga päev need elajalikud sääsed ja parmud ja teab kes veel söövad mind, nii et jalad on mul sedasi ära söödud, nagu keegi oleks purenud ja nii moodi sügelevad ka, et vahest leian end öösel lihtsalt sedasi sügades, et kõik punnid on verised ja siis pärast ajavad seda kollakat koe mahla välja, nii et õudne kohe. Kuid ainuke hea asi on see, et mul on nii hea veri, et need ei ole veel ünneks mädanema läinud, ma ikka vahest ka puhastan neid haavade puhastus vahendiga, aga jah seda sügelust ma ei tea kuidas ära saaks hoida. Järgmine nädal veel me tükeldame Quassiat ja käime metsas, aga peale seda lähme Cacaosse Desmoodiumi puhastama ja vedama, nii et siis, ehk saab need haavad korda. Ning nad suudavad ka ennest igale poole suruda, selline tunne on nagu oleksin üks suur punn :) Ja millegi pärast tuleb ka neid sünnimärke koguaeg juurde, nii et ma ei saa enam aru mis oli enne ja mis on uus, aga ma arvan et see on päikesest. Kuid kui vihm järgi jääb, siis kaovad ka igast putukad vähemaks, see on hea ja päike mulle meeldib, mida ei saa öelda vihma kohta.

14. / 15. / 16. nädal

14, ja 15. nädal möödus suuresti Quassia istutamise tähe all, maha sai pandud 2600 taime ja istanduses on vast tuhande taime jagu veel ruumi, seda vist istutame siis kui Kuldar on tagasi. Üks nädalavahetus käisin kohalikus veekeskuses ujumas ja nii sama mulistamas. Lasin seal alla liutorust, see oli nii põntsuline, et rohkem ma seda ei proovi, ei tea kuidas lapsed seal koguaeg suudavad alla lasta. Kuid seal on ka üks omajagu kõrge torn, seal tegin ka ühe peaka ära, et linnuke kirja saada. Mingi kohalik kutt tegi seal ikka igast vigureid, saltosid rohkem kui üks jne.... Kuid enamjaolt olid pühapäeval seal aint pered väikeste lastega, nii et pidi koguaeg vaatama kuhu ujud või kus sulistada.

Kui Kuldar oli läinud kodumaale puhkama, siis mina puhastasin esmaspäev ja teisipäev päikesepaneele, et meil ikka vooli oleks ja kuuma dussi alla saaks minna. Ega see siis ilma vahejuhtumiteta ei läinud. Alustasin vist mingi kella poole 10 ajal esmaspäeval, päike siras ja ilm oli ilus, paras natuke oma jumet jälle parandada. Aga enne kui arugi sain võttis päike juba mõnuga ja ma eriti ei viitsinud ka kreemi peale panna ja kuidas ma üksi ikka panen seljale, ning teiste tüütamine ei ole ju hea. Ühesõnaga kui ma kella poole 3 ajal lõuna tegin siis tundsin, et selg ja õlad on ikka mõnusalt saanud, tegelt ma tundin juba varem ja siis lasin lihtsalt jahedat vett peale endale, sest mõtlesin, et enam ei aita see kreem ka midagi. Muidu ma siin kannan koguaeg kella, aga see päev millegi pärast ma ei pannud teda käele ja see valge rant mis kellast oli on nüüd tuli punane ja teeb omajagu haiget, hea et kerge päevitus on koguaeg peal, siis ei ole ohtu väga ära põleda. Ning siis veel oli ka teine jama, käed läksid koguaeg millegi pärast katki, ju vist need paneelide servad on liialt teravad ja tähele panin alles siis kui juba haiget tegi hiljem, ning plaastreid ka ei anna sellistele imelikele kohtadele peale panna. Kuid muidu oli tore, paneelid said puhtaks ja Frederic ütles, et nagu uued, no vaeva ka nähtud ju.

Kolmapäev oli siis see päev kui Fredericuga tõime uude kanad, ehk siis tibud. Tüümeestest brasiillased tegid kanalasse eraldi ruumi väikestele tibudele ja mina puhastasin hommiku ilusti ära, küsisin ekstra saeveskist eriti kuiva saepuru tibude jaoks, sest muidu me oleme toonud alati vana ja märge ühe suure saepurumäe otsast. Siis veel vaatasin kuidas nad seal palke saevad ja noorem Cristian näitas oma väikest metssea poega millega ta jalutab nagu teised väikse koeraga. Lahe – iga ühel omad koduloomad, ma arvan, et mina tahaks kunagi endale iguaani koguloomaks, sellist parajat suurt ja rohelist, vot see oleks cool.

Frederik leidus nädalavahetusel uue koha, kust saab veel seda väärtuslikku puud, Quassiat. Neljapäeval pidin seda minema uurima, palju seal on ja palju saab sealt puitu ja noori istikuid. Aga kus sa sellega, hommiku ei läinud auto käima, aku oli millegi pärast ennast tühjaks laadinud, mis siis ikka, tuleb ju midaig välja nuputada. Krokodille ma ei leidnud ja siis tegin ühest paksust kaablist korkodillid ja üritasin laadida, aga peale 1,5 tundi oli voolu küll tulnud akusse, aga nii vähe et käima ei läinud ja mingi lühis oli ka, nii et ma siis otsustasin võtta oopis piruka pealt aku ja proovida,ning käivitus nagu naksti. Frederic ütles ainult, et kui linna lähed, osta uus aku, kuna see on vist vana ja ta ei mäleta millal see ostetud sai.

Siis vahepeal veel Rose midagi üritas seletada, aga ma ei saanud mitte midagi jälle äru ja mulle tundudb, et ta ise ei saa prantsuse keelest ise ka üldse aru ja räägib minuga portugali keeles. Sest Frederic üks päev just rääkis, et Rose'iga on väga keeruline suhelda, ta ei saa suurt portugali keelest aru ja Rose jälle prantsuse keelest. Aru ma ei saa, mix küll ta seal Brasiiliast neid immigrante inpordib kui ta ise ka ei räägi portugaali keelt, vist raha on selle taga, neile ei pea vist üldse maksma, piisab ainult katusest ja natukesest rahast, mis nad ka kindlasti saadavad brasiiliasse oma lastelastele, elu on karm. Ühesõnaga see Rose'ga suhtlemine hakkab mind juba väsitama, kuna ma ei saa midagi aru ja tema ei saa minust ka aru ja kui ma kas joomistan või siis teen puust ja punaseks, siis ma ei saa aru, kas ta ei taha saada aru või tõesti ei saagi, keeruline on see värk siin, aga küll me need 7 päeva saame hakkama, siis tuleb Kuldar ja räägib temaga, ma ei saagi aru kuidas ´Kuldar temaga räägitud saab vüi siis lihtsalt jätab endale mulje et saab kõigest aru.

Päev otsa sadas ka vahet pidamata vihma ja siis oli korraks jölle päike ja jälle vihm, vaatasin ühe filmi siin ka vahepeal ära, ning mingi hetk mõtlesin et peaks natuke midagi tegema ka kui vihma ei saja. Istutasin 3 puud maha hoovi peale, see aukude kaevamine siin on ikka karm tegevus, tuleb leida kvide vahele natukenegi migit pinnast mida saab eemaldada, sest ülejäänu on vist kunagine kivistunud laava või midagi sarnast. Kui sain taime maha ka mulla ja komposti segu ümber, olid kohe platsis kanad, kurat ma ei või, kaevan kõrval uut auku ja nemad kõrval südame rahugu kraabivad eelmist lahti, siis küll viskas maksa üle kopsu ja andsin ühele labidaga, see lendas suure kaarega minema ja teised ka eriti ei piiranud enam värskelt istutatud puid , aga kui kauaks, kes seda teab?

Õhtuti tuleb koerad iga kord kinni panna, seda rõhutas Frederic enne kui ära läks mitu korda, sest naabrite juures olevat nähtud jaaguari ja see eo tähenda koertele head, kunagi siin tegi jaaguar ühele koerale lõpu peale, kui ma nüüd õieti mäletan.

Hommiku helistas Frederic ja palus mul korjata Papaia lehti, no huvitav kuidas ma nad seal mitme meetri kõrguselt kätte saan? Aga nuputasin välja ja sain kätte, leidsin ka ühe iguaani, kes mõnusalt päikese käes lehtede peal peesitas. Ta kindlasti arvas, et mida see suur loom siin teeb ja segab teda, või oli isegi hirmul ,et nüüd on küll vist surmatund ukseees. Ma üritasin võimalikult vähe häisirda teda ja oma asjatoimetused ära teha selle papaia lehtedega. Kui linna hakkasin minema, siis ilmus ju muidugi järgmine mure, et raadio tahab turva koodi, aga kes seda teab kus see veel olla võiks, sest siin ei tea ju keegi midagi, helistasin Bernardile ja uurisin asja, ning linna jõudes käisin tema juurest läbi. Viisin ta lastele pühade puhul mõned šokolaadi munad ja saime selgusele, et tuleb minna Renaulti hooldusesse ja küsida uus kood. Kuid on ju Suur reede ja midagi ei ole avatud, siis selleks korraks jäigi asi nii, et kui ma läaupäev linna lähen siis käin sealt läbi. Pärast lõunal käisin veel metsas Remiré juures, et korjata Carapa Guianensise vilju ja koort, mõlemat 3 kilo. Õhtu lodge's üritasime Rose'ga teineteist mõista, aga kui palju sellest mina küll aru ei saanud, ma vähemalt siiralt loodan et ta minust sai aru, sest mina temast kyll mitte.

Laupäeval turul otsisin valmis mangosid, käisin ühe leti juurestteise juurde ja nuusutasin ja katsusuin, et kas ikka on piisavalt valmis või mitte ja loodan et sain sellised nagu otsisin, siis käisin veel poodides ja otsisin ühte kreemjat kätteseepi ja tuligi kontorisse jahedasse minna, sest väljas on jälle väga väga palav ja auto kont ja ei tööta õieti. Homme hakkame Rose'ga põrandaid pesema survepesuriga ja kui aega on siis üritan minna uurima, et kas nüüd ehk on Rambutanid valmis või on juba kõik ära korjatud sealt.

Ja sis tegin siin endale süüa, ehk soendasin lasanjet ja unustasin selle ära, ning läks natuke kõrbema aga sisu kannatas täitsa süüa, ei ole ikka mõtet end unustada neti avarustesse.

12. / 13. nädal

Terve 12. nädala esimene pool möödus desmodiumi puhastades, pestes ja tuues ning viies. Neljapäevaks kell 10.30 oli tellitud konteiner külmhoone juurde, et külmutatud desmodium konteinerisse pakkida ja saata Prantsusmaale. Desmodiumi puhastamine polnudki nii hull, kui siin Kuldar rääkis ja Haiti poisid ja nende isa tegivad ka head tööd. Kui toodud desmodium sai puhastatud korjasid Haiti poisid ära ka meie istandustest desmodiumi, nii et lõpuks sai konteiner täpselt täis. Aga kui oli käes aeg, et neljapäev hakata laadima, ei tulnud kuskilt konteinerit. Ootasime vist mingi kella kolmeni kui lõpuks toodi, peale selle kui Frederik oli käinud sadamas asja uurimis , mis toimub? Kuid siin ju see tavaline, et keegi ei tea, milla, kunas ja mis moodi asjad toimuvad ja see kes tahaks kiirelt tööd teha peab ootama. Kui lõpuks konteiner oli kohal, tegime alused paraja kõrgusega, et meie 150 kotti desmodiumi peale mahuks. Jällegi Kuldar rääkis, külmhoones on 10 kraadi sooja ja see on ikka siga külm, ekh 15 kraagi külmem kui õues või isegi rohkem, sest autos oodates päikese käes päävitus mul aknapoolne käsi täitsa ära. Öhtu saime veel Bernardi käest kätte teise auto ja viisime rendika Sixt'i tagasi. Reede tegime viimased tööd veel enne puhkust ära, viisin prügi mis oli kogunenud juba ei tea mis ajast ja Kuldar niitis muru ja viskas natuke kruusa. Peale lõunat veel linna, Kuldar tahtis netti ja mina poodi, sest kõik korralikud püksid ja plätud on läbi kulunud. Siin ju käin aint plätude ja lühkaritega ja need kuluvad, plätudega läks lihtsalt 9 euri ja olemas, aga pükstega nii lihtsalt ei läinud, ma arvan et käisin kõik Cayenne kesklinna poed läbi, kas ei sobinud liialt kõrge hind või siis jälle ei olnud päris see ja lõpuks ostsin ikka esimesest poest ära, enamvähem ja odavad ka. Kontorisse jõudes oli pesud pestud ja Kuldar ka internetis käinud, ma ka natuke veel uudistasin enne puhkust ja siis võiski juba öelda, et puhkus käes. Hommiku sõitsime Frederiku pere ja Chirilli sõpradega Regina'sse, seal oli väike eskursioon muuseumis, mis rääkis ühest väga vanast stivilisatsiooni talust, kus oli elektritootmis masin, mis töötas auru jõul ja sellega pressiti suhtkruroost mahla välja. Pärast seda sõit paadiga ühel jõel, et minna seda talu või kuidas seda nüüd ka nimetada vaatama tegelikult. Paadi süit oli mõnus, aga pärast kui kohale jüudsime tuli käia märjas metsas mingi pool km ja mul olid varbavahed, mis ei olnud oma ülesannete kõrgusel ja ma käisin paljajalu, see oli küll mõnus aga samas ka natuke adrenaliini rikas. Muid elukaid ma ei näinud mudast jooksmas kui ainult ühesõralisi krabisid ja muidugi palmiokkad olid ka ohtlikud, mida võis olla igal pool. Kõik läks hästi ja midagi ei juhtunud, kui ainult tagasi sõites jäel võttis päike nina agaralt. Pühapäeva hommiku 5.30 sõitsime Kouruo poole, et minna Kuradi saartele ( Ilse du Salut ) 4'ks päevaks puhkama, algul oli küll plaanis 5 päeva, aga kolmapäeval läheb 201. rakett kormosekeskusest ja siis tehakse saared inimestest tühjaks, sest rakett lendab üle saarte ja kui midagi juhtub siis on saartel ohtlik. Ühesõnaga 4 päeva ja 3 ööd süüa, puhata ja pildistada, nii meile Frederikc ütles, et jõuaksime jälle tagasitulles tööd teha. Kuradi saared koosnevad kolmest saares, kahele neist lastakdse inimesi ja kolmandalt on raktetikeskuse andurid ja juhtimis süsteemid. Meie jõudsime ainult põhi saarele Ile Royale, kus oli meie hotell ja kõik muud vajalikud asjandused puhkamiseks, aga sellele teisele saarele Ile Saint-Joseph'ile ei õnnestunud meil minna kuidagi. Kaks korda proovisime, küll oli katamaraan katki läinud saarele tulles ja viimane päev ei olnud lihtsalt aega nii palju, jääb järgmiseks korraks, tuleb lihtsalt minna mingi nädalavahetus puhkama. Saar ise oli väga ilus, palju kookospalme ja kookospähkleid kukkus ka koguaeg, ning Agutid jooksid ka saarel igal pool ringi kanade ja kukkedega segi. Mulle eriti meeldis see, kus ühe endise paadisilla juures sai ujumas käia ja seal ujus ka kilpkonn kohe sinu kõrval nii paari meetri kaugusel, see oli mõnud tunne. Päikest sai ka kõvasti võtta, nii et otsmiks ajas teisel päeval juba nahka, aga muijalt veel ei ole midagi tulema hakanud. Söögid olid supper head ja süüa sai ikka korralikult – hommik, lõuna, õhtu kolm käiku. Aga prantslaste hommiku söök on ju kohv, mahl ja sai moosiga, aga mul õnnestus seal ära rääkida, et ma saaks ikka hommikuti praemuna ja sinki ka, muidu suren nälga :) . Üks väga korraslik puhkus oli seal saartelmina jäin väga rahule ja Kuldar ka kuuldavasti, kuigi ühe päeva ta oli ainult toas, sest selg tegi tal natuke valu. Saarelt tagasi tulles läksime vaatama, siis selle 201. raketi starti, sellesk on Kouruo juures üks mägi mille otsas on plats kuhu rahvas kogunes ja oli üles seatud igast tehnukat. Enne starti loeti numbreid ja kui oleks pidanud startima ütles diktor: „Ollallaaaa...“ Ning starti ei toimunudki, midagi juhtus ja kõik peatati ja lükati edasi teadmata ajaks. Sellega läks siis ka nii, et tuleb minna uuele katsele järgmine kord, et ikka start ka ära näha, sest taevas lendamas olen näinud novembris raketti. Kodus olid Frederikul Haiti mehed abis Cectrumi lehti korjamas, neljapäev korjasid nad 3. istanduses kõik ära ja siis eraldasime lehed okstelt ja üritasime kuivatada, ning jämedamad oksad tegime istikuteks ja need läksid pottidesse juuri alla ajama. Ööse püütsin liblikaid ja üritasin saada ka Megazoma't kui tulutult, aga lendasid uued ja huvitavad Saturniidea'd, nii et öö oli tore. Järgmine päev magasi pikemalt ja Kuldar viis ära lõuna aeg ka Haitimehed ja peale lõunat üritasime kuivatada cectrumi lehti, aga ei tulnud suurt midagi välja, sest vihm ja suur õhtuniiskus tegid oma töö – korralik kompost. Mina läksin õhtu uuele katse, jällegi ei olnud Megazoma'sid ja sadas vihma ja üldse kole öö oli. Kell 3 vaatasin, et aitab, see peaks olema mulle ju mõnus ja torem ning pakkuma rahuldust, mitte vastik olema ja sellest tulenevalt kui vihm natukenegi hetkeks vähemaks jäi korjasin asjad kokku ja tulin tulema. Hommiku magasin rahulikult mingi 12'ni peale seda ärkasin ja sõin natuke. Pakkisin lõpuks ka oma reisikoti lahti ja sorteerisin pesu, et homme saaks kõik pestud ja ülejäänud päevast magasin kas hamakis või siis voodis, tõeline mitte midagi tegemise päev.

11. nädal

See nädal on igast huvitavaid asju juhtunud. Esmaspäeval kui käisime Geophilat korjamas ja leidsime ka palju juusi kohti, ühe sõnaga sõitsime pirukaga mööda metsa teesid ja otsisime taime. Ühes kohas kasvas ta koos, ühe hästi terava taimega, midag isarnast nagu Eestis orashein, aga siin on ta selline et lõikab igat pidi nahka sisse ja teeb palju haiget. Loomulikult õnnestus meil Kuldariga end ikka korralikult katki teha, ma sain kohe mõlema käe sõrmed peopesa poolt katki ja sügavalt ka, ning nende haavade paranemine on väga aeganõudev. Kuid ühe päeva kohta saime pärispalju korjatud ja jäi ka veel jörgmisteks kordadeks. Teisipäeva hommiku pesime seda Geophiilat, mul peaaegu kõik sõrmed plaastrites ja viisime kontorisse kuivama. Teine pool päeva käisime Kourust teisele poole Quassiat korjamas ja ühte kraavi taime, millel on väga ilusad valged õied, aga kasvab kraavis ja suht sügavas vees, nii et Kuldar oli peaaegu vööni kraavis. Ja see hetk kui me neid Quassia taimi ja mulda tassisime kallas korralikult ja saime märjaks nagu ikka peab siin vihmametsas. Ma vist sain nii moodi märjaks siin alles kolmandat korda. Siis käisime ka kanasööda tehases ja seal oli peale sööda ka tibupojad müüa, ma küll soovitasin Kuldarile, et ostame paar tükki need ju ilusad kollased ja ei maksa ka eriti palju keskmiselt 2 eurot, aga ei olnud Kuldar sellega päri. Teisipäeva õhta tõi Frederic siia ka 2 Haiti poissi, nimed olid vist Harry ja Johnny või midagi sellist, kuna me korjasime 300 Quassia taime ja need tuleb ju kiirelt maha istutada. Kolmapäev ja neljapäev möödusid meil Quassiat istutades ja ka Cectrumi viimased taimed istutasime ära, kõik mida sai istutada panime mulda. Haiti poisid tegid väga head tööd ja asi liikus väga kiirelt.

Enne ma natuke mõtlesinm et mu hele nahk on ikka kergelt jumet võtnud, aga kui ma töötasin kõrvuti musta mehega siis oli asi kindel, et jumeni on veel väga pikk tee. Reede on meil plaan minna mingeid kartuli laadseid asju korjama ja uuesti Geophilat korjama, poisid lähevad ka homme ära kuna nad said selle töö tehtud milleks neid siia toodi. Elu möödub siin päikese all suht rahulikult, laupäev on täis kuu ja poole kuu pärast ehk tulevad mõned turistid, võib olla ka mitte.

Täna vaatasime oma tööde nimekirja ka uuesti Kuldariga, sest ta kirjutab üles ja tõmbab maha, mida oleme teinud ja mida on vaja veel teha. Ühesõnaga nimekiri on pikk ja ei paista lõppu tulevatki ja herbaariumitega ei ole ka saanud juba teab mis ajast tegeleda, tööd on palju ja ega ta eest ära ka ei jookse. Siis on veel see ka, et meie maija kolis elama opossom, see kord selline väike ja sööb ära kõik ripakile jäänud banaanid. Nii et me Kuldariga otsustasime ka teda jäädvustada, kui saame video lõigatud siis panema ka kuskile ülesse.

10. nädal

Nädala algus on möödunud peamiselt Clidemia juurte korjamise tähe all. Kuna meil on vaja seda juurt 30 kg kuivalt, ehk siis nii 80/90 kg märjalt, seda on ikka oma jagu palju, aga tundub, et kui homme norm ilm, siis peaksime saama selle koguse kokku. Täna õhut seda juurt tükeldades õnnestus mul kirvega näppu riivata, sõrm jäi alles, aga veristas natuke, nii et praegu on plaaster peal ja tundub, et ehk homseks on korras. Oli vist esmaspäev, kui teritasin kirvest, et liiga nüri ja ei taha eriti juurt läbi hambsata, aga tundub, et sai vist liiga teravaks lükatud, või oli hoopis õhtane väsimus peal, et viimane aeg lõpetada tänane päev. Vihma an ka siin viimsaed päevad koguaeg sadanud nii vahelduva eduga, aga midagi katastroofilist ei ole tulnud, nii 50 mm piirimail. Reedel või laupäeval peaks tulema Frederic tagasi ja järgmine nädal hakkama puhastama ja sorteerima Desmodiumi, mida on vaja väga palju, aga eks ole näha, mis kuidas ja kellega. Kui ilm paremaks läheb siis peaks jälle minema sellele Patawa joale, sest ma arvan et praegu on seal väga palju vett ja see kindlasti on lahe ja seal suplemine mõnus. Kuna suht koguaeg on pilves ja vihmane, ei ole ka saanud jalutama ja libilkaid püüdma, aga ilmade paranedes parandame need vead kõik.

Reede õhtu ja nii nagu ma nädala keskel arvasin, jõudsimegi Clidemia lõpetatud täna, Kuldar arvas, et meil peaks olema seda praegu kuskil 100 kg koos ja sellest peaks piisame 30 kg kuivalt, kuid see on oletus, sest ta ei tea palju see taim kokku kuivab, aga arvatavalt 3 korda. Näpud rohkem viga ei saanud, kuigi vahepeal ma ikka mõtlesin, et väike vääratus kirvega ja näpu ots või rohkem on läinud, sest kirves on ikka kuradima terav küll. Me siin Kuldariga arutasime, et peab Fredericule soovitama, et kui sellist tööd tuleb veel palju siis on mõistlik muretseda oksahakkur, sellega oleks hea ja turvaline neid oksi ja juurikaid hakkida, mitte kirve või matšeetega. Täna õhtu võtsime ka lõpuks ette oma külmiku sulatamise, sest jääkappi mahtus piltlikult ainult üks jäätis ja ülejäänud oli ainult jää. Siis homme vast peseme ka külmiku korralikult ära, et oleks ilus ja puhas. Ruth läks ka meil eelmine pühapäev ära ja Kuldar oli natuke kurb ka, aga nüüd ta praktiseerib Rose'iga portugaali keelt, kuna Rose'i prantsuse keelt eriti ei räägi ja Kuldar aga jälle mitte portugaali keelt. Mina end sellele eriti vahele ei sega, nad saavad omavahel väga hästi läbi ja hakkama. Kuid jah, eks Rose'il ole igav ka natuke, kuna telekat ei ole ja Brasiilia seepe ei näe, kuid ehk lähi tulevikus asjad paranevad ja ta saab ka teleka vast. Me siin tegelt mõtlesime, et kui nüüd Ruthi maja on lagund siis oleks mõistlik sealt vedada tv kaabel endale ja teha mõni vana tv korda, ning paras vaadata maailma uudiseid ja õppida prantsuse keelt, aga eks ka sellega ole nii nagu on.

Ma ei mäleta, kas olen sellest rääkinud, aga see selleks, et mingi kord kui me käisime Andréga saeveskis, siis sealne endine boss Cristian lasi mul ühte rohelisse puuse naelu sisse taguda, aga mis välja tuli, et naelad ei lähe puusse. Tõesti noh, ma lõin suure haamriga nii kuidas jaksasin, aga mingi peale 3 cm läksid kõik kõveraks. Ja algul ma arvasin et see puu on immutatud, aga ei ongi kohe roheline puu ja kuradima tugev, ning meeletult raske. Üldse on siin puud väga rasked ja ükski neis ei pidavat ujuma, ehk tihedus on suurem kui veel. Sellised puud on ehitusel kindlasti väga head, nad ei mädane,ega kõdune ainuke oht on termiidid, mida on ka ainult siin, mitte seal kus on külm.

Ning siis veel see ka, et kus me puhastasime ja tükeldasime juurikaid kasvavad ananassid ja kahel on kohe täitsa viljad küljes, nii et on lootust esimest saada vast märtsi lõpus ja teist hiljem, sest teine on väike alles.

9. nädal 2011

Märts algas meil suure õnnetusega kui võib nii öelda, keegi kyll viga ei saanud, aga meil ei ole enam Ruthi maja. Oli hommik, ma just lõpetasin valgus püüki ja Florence sõitis tööle juba enne viite. Algul ma imestasin, et mix nii vara, aga ju ta teeb oma töötunde mis ta oli Pariisis tagasi. Läksin koju, käisin ilusti pesemas, et võimalikud alergiat tekitavad karvakesed likvideerida ja magama. Paari tunni pärast nii 9 ajal ütles Kuldar, et ega ma väga magada ei saa, sest Bernard tuli siia ja nad hakkavad puid maha võtma. Kuldariga nad tegutsesid nii tunnike, mind see sae müra eriti ei seganud ja ma magasin, kuid kuulsin läbi une et mingi suurem mütakas oli, läksin vaatama ja nägin, et nad olid ühe puu Ruthi maja otsa peale lasknud, ma arvasingi et see väike puu, mis Frederic tahtis maha võtta kukkuski maja servale ja läksin edasi magama. Siis tuli aga Kuldar ja ütles, et juhtus suur õnnetus, suur puu midanad teisest istandusest saagisid maha kukkus valele poole ja otse Ruthi maja peale ja maja on nüüd pooleks, ehk ei ole enam midagi järgi. Õnneks kedagi majas ei olnud, vähemalt viga keegi ei saanud, aga jah maja enam ei ole ja prouad hõivasid Danteli maja. Ega siis mul ei jäänudki muud üle kui üles ärgata teha paar võileiba ja minna neile appi koristama tagajärgi. Kõige väärtuslikum asi oli vist köögikombain, mis läks kohe täiesti pilbasteks, aga muud asjad jäid terveks. Koristades suutsin ma astuda oma plätasse klaasi killu ja sellega teha katki kaks varvast, kuidi ma algul arvasin et ma astusin naela otsa, sest naeltaga laudu vedeles ju igal pool, aga kui teist korda sain teine varvas haiget, siis uurisin natuke asja ka ja oligi plätas klaasikild. Puhastasin varbad ära panin plaastri peale ja sai edasi tegutseda.

 Tagasi tullas selle alergia juurde, siis kõhupeale ikkagi natuke tuli löövet, ma veel imestasin ka, et kuidas sinna, sest see oli mul korralikult ju kaetud, aga võibolla särke seljast võttes kargasid karvakesed ja kohe pahapeale väljas. Õhtu väsinuna eriti süüa ei viitsin aga midagi head tahaks, tuli mõte teha banaani piimakoktrili, läksin siis küsima miksrit ja Florence soovitas oopis proovida banaani kookospiima kokteili, see tuli väga kreemine ja mõnus, teine kordki tuleb seda teha.

Teine pool nädalast möödus rahulikult, korjasime ühe taime juuri ja pesime, ning tükeldasime neid. Mina tegin veel ühe ööpüügi ja arvatavalt laupäeval ka, sest üks Venemaa koguja on nii mugav, et oli helistanud Fredericule, et me püüaks talle ja Frederic saadaks need talle Venemaale. Eks me siis nii teegi, sest käsk on vanem kui meie. Täna käisime veel ka turul ja ostsime suurema koguse banaane, et jaguks nii söögiks kui ka piimakokteili sisse panekusks ja pärast käis Kuldar kohalikus juuksuris. Pärast välja tulles nägi täitsa matcho välja, ainult nahktagi ja must kolmene bemm puudu :)