Mai 2011

Kolm esimest nädalat me ainult korjasime Geofilat, seda oli meil vaja 12 kg kuivatatult, ehk siis nii umbes 120 kg värskelt, sest ta kuivas kokku umbes 10 korda. Oleks siis lihtne ja suur taim olnud, ei, väike roht taim, selline liaaniline. Ja ta ei ole ka just väga levinud, nii et seda sai ikka otsitud ja siis jälle korjatud ja uuesti. Ning pärast korjamist tuli seda ka veel puhastada ja pesta. Väga heal päeval leidsime ja korjasime vist 10,5 kg , aga tavaline oli nii 5-7 kg päevas vahel ka vähem kui yldse ei leinud ja sadas vihma. Vihma sadas tegelt iga päev, mai ju, vihma perjood, kuid on lootust, et ehk juunis annab vihm järgi, sest mul on sellest ikka villand juba, aint sajab ja sajab.

Liblikad – Oli üks natuke ilusam päev, vist pühapäev, mõtlesin, et ei ole juba ammu midagi püüdnud ja tuleb seda vihma trotsida ja välja ennast ajada. Jõudisn vaevalt sadakond meetrit jalutada kui hakkas sadama, mõtlesin veel, et teen eriti pika ringi, varusin endale nii vett kui ka paar pakki küpsiseid. Sest hommikul paar tundi lubas sellise ilusa ilma, kuid vihm ju praegu igapäevane ja selle eest ei ole pääsu, sellel pikale ringile saan ehk minna juuni ja juulis. Ühesõnaga ootasin natuke puu alla, panini segi keebi selge ja siis mingi hetk jäi järgi ja pakkisin keebi kokku ja kohe oli ka esimene liblikas paltsis, sinine Morpho, ilus. Siis mõtlesingi, et jalutan ühe suure laskumiseni ja tagasi nii 2 tunnine jalutus. Järgmised liblikad mis värku sattusid olid suht räbalad, nii et sain neid jälle tagasi lendama lasta, see et nad on märjad ja nad ju lendavad igal pool, teeb neid ka kindlasti rabedamaks ja selle pärast vast ka see et nad on vihmasel ajal suht räbalad, aga samas olen ka leidnud täiesti ilusa ja terve liblika vihmaga, ei tea. Mingi hetk kui tegin ühest Morphost pilti lendas neid mõlemalt poolt ja palju, ma ei ole neid veel nii palju näinudk orraga lendamas, see oli selline imeline tunne, et oled osa loodusest ja sind aksepteeritakse, kui osa sellest. Loodus siin on ikka imeline ja iga päev põhimõtteliselt on midagu uut ja üllatavat. See kogemus oli väga meeldiv ja muljet avaldav. Tagasi tulles jälle sadas ja vastu tulid Florence ja Chiril jalutades ja vihma tröötsides, neid see ei paistnud morjendava, kuid see ju iga aastane neile ja tavaline, nagu meil kui sajab lärtsi, ikka lähed ju õue jalutama, sest siine vihm ei ole ju külm, lihtsalt teeb kõik kohad märjaks aint. :)

Arvuti ja politsei :) - Üks teisipäev käisin Chirilil järgi, enne võtsin endale tunikese aega ,et ka internetis käia. Vaatasin meilid üle ja tegin veel üht teist. Pidin ka kirjutam kiirelt Fredericule kirja, kuna ta oli Indoneesias. Seda ei jõudnud lõpetatud ja mõtlesin, et kui Chiril toodud, siis saadan ära ja lähme koju. Hakkasin juba hiljaks jääma, kui sõitsin nii normilt, tee ääras oli politsei, püüdis inimesi vastas suunast. Mina kui korralsik kodanik, andsin teistele ilusti märku, et nad ei sõidaks kiirelt jne, et politsei. Jõudsin täpselt kooli juurde, Chiril peale ja uuesti kontorisse, et kii ära saata, aga arvake keda siis politsei kontrollis, loomulikult mind. Ma ei muretsenud, kuna teatsin, et anamjaolt kontrollitakse siin inimeste dokumente, et püüda immikrante, kuna meie autos olid aint valged, siis ei näinud probleemi. Kohe oli minu ukse juures 2 politseinikku ja kaks uudistas nii sama ümer auto. Need kes autoakna juures olid, hullult rääkisid, mina suurt midagi aru ei saanud ja andsin järjest igast dokumente, enda load, pass, auto dokumendid ja siis hakkas asju tulema, ei olnud ei kindlustust ega ülevaatust. Siis kui küsisin et, ehk keegi räägib ingliskeelt, oli vastus et ei, aga ehk ma räägin portugaali keelt, kuna nad ju püüavad immgrante siis vast on neil seda vaja, sest põhilised on ju brasiillased. Aga lõpuks ikka üks vend natuke rääkis ja Chirill tõglkis ka natuke, aga ta vist nii pabistas, sest pea ja kael hullult higistasid, aga mina võtsin suht mõnusalt, sest politseid ise ja oli mõnus ja väga inimlik. Siis oligi sõit nende järgi jaoskond, seal juba ootas meid ka Florence, et asja selgitada. Kindlustus pidi olema kellegi Frederiku sõbra käes ja ülevaatust ei ole veel jõutud teha. Jaoskonnas oli ka nali naljaks, mingi 5 meest olid seal leti taga , kõik midagi räkisid ja chillisid, siis tuli mingi 6. mees sisse ja umises natuke, vist mingi tuntud viisike, et peale seda hakkasid kõik seda ümisema ja ka natuke isegi laulma, nii et nalja sai. Siis kui arutasime seal Florenceiga ja politeiga asju, tegid nad koguaeg Florenceiga nalja ja kõik tahtsid midagi rääkida ja kirjutada jne.... Ühesõnaga Prantsuse politei on vahva, nad teevad oma tööd ja seda rõõmuga ,mitte sellepärast, et inimene kui millegiga eksis, siis see on põhimõtteliselt surmapatt. Andsin oma allkirja mingile lehel, et vist juhtisin, mitte korras autot ja Florenceile tehti mingi trahv ja öeldi, et autoga võib sõita kas koju või ülevaatusele ja kui see tehtud siis plitseist saab paberid kätte. Kõik naeratasid üksteisele ja soovisid ilusat õhtu jätku. Nii, siis viisime auto Bernardi juurde, et ta ajaks paberid korda ja läksime kontorisse minu arvuti järgi, kuna aega oli nii palju läinud, siis ei hakanud enam kirja saatma vaid panin arvutil aknad kinni ja tahtsin sulgeda teist, aga ta vist mõtles midagi ja tegi, aga mul ei olnud aega ja tegin sundlikku kinni paneku. Poest läbi, kanadele sööki ja koju. Kodus käima pannes, tuli ette mingi sinine ekraan, Kuldar ütles kohe, et see surma ekraan. Nii oligi, kõvaketas oli õhtal omadega. Enne just mingi aeg läks Kuldaril kõvaketas ja ta ostis eestis uue. Kuid mina pidin seda tegema siin ja mis te arvate, siis maksis see ikka palju, 160 GB'ne ID mudel 75 euri, kui sama Eestis maksis aint 42 euri, raske see elu siin mere taga. Ja muidugi, igast mu pildid ja dokumendid jne jäid ju kõik kettale ja kätte ei ole veel siiaajani saanud, kui loodan, et ehk eestis annab midagi korrladada ja kui ei saa siis vähemalt enamus pilte on mul netis üleval.

Putukad, kes söövad inimesi – Terve se aeg kui me Geophilat korjasime ja siis nüüd kui istutasime Quassiat olin ka lühikestes, sest pikad püksid siin ikka korralikult ahistavad ja veel eriti kui sajab ja need oleks koguaeg märjad ja rasked. Nin jalas need kummist kinnised plätad, ainuke hea jalats, millega on mõnus trampida igal pool, kuigi jah ega ta just ei kaitse madude ja muude loomade eest. Nii et iga päev need elajalikud sääsed ja parmud ja teab kes veel söövad mind, nii et jalad on mul sedasi ära söödud, nagu keegi oleks purenud ja nii moodi sügelevad ka, et vahest leian end öösel lihtsalt sedasi sügades, et kõik punnid on verised ja siis pärast ajavad seda kollakat koe mahla välja, nii et õudne kohe. Kuid ainuke hea asi on see, et mul on nii hea veri, et need ei ole veel ünneks mädanema läinud, ma ikka vahest ka puhastan neid haavade puhastus vahendiga, aga jah seda sügelust ma ei tea kuidas ära saaks hoida. Järgmine nädal veel me tükeldame Quassiat ja käime metsas, aga peale seda lähme Cacaosse Desmoodiumi puhastama ja vedama, nii et siis, ehk saab need haavad korda. Ning nad suudavad ka ennest igale poole suruda, selline tunne on nagu oleksin üks suur punn :) Ja millegi pärast tuleb ka neid sünnimärke koguaeg juurde, nii et ma ei saa enam aru mis oli enne ja mis on uus, aga ma arvan et see on päikesest. Kuid kui vihm järgi jääb, siis kaovad ka igast putukad vähemaks, see on hea ja päike mulle meeldib, mida ei saa öelda vihma kohta.