Juuni esimene nädal 2011

Iguaan – Hommiku oma toimetusi tehes, leidsime oma majast Iguaani. Me ei ole veel kindlaks teinud, kas ta on emane või isane, kuid ma arvan, et selle tuvastamine osutub meile väga keerukas ja ega see ei olegi meile perspektiiv number üks. Ühesõnaga ma otsustasin teda kodustama hakata, nime veel ei ole, aga kyll ka selle välja mõtlen. Selline roheline ja mõnus lomake, koos sabaga nii poole meetrit. Hommiku Quassia puitu korjama minnes, panin talle ka esimesed lehed, et näha mida ta sööb, kuid õhtuks ta ei olnud nedest midagi puutunud, ainult tekitas omajagu väljheiteid. Poest ostsin suurema karbi, kus tal peaks olema parajalt ruumi ja panin ka uued lehed, selline korralik salati miks, ehk kui ta stressist üle saab, siis saan ka näha mida ta sööb. Nii et nüüd on mul koduloom – Iguaan, mida ma siin juba ennegi olen vist maininud, et selline võiks mul olla. Eks elu näitab kuidas ma temaga hakkama saan ja hoian ka teid sellega kursis.

Vaik kõrvas ja valus kõrv – Juba jälle paar päeva on parem kõrv imelik olnud ja väga kergelt lukku läinud. Ning nüüd on ka järjekordne põletik käes, seda on mul ennegi olnud. Siine kliima on väga niiske ja vaik kõrvas on koguaeg selline naljakalt vedel, nii kui seda urgitsen siis tunnen, et on midagi. Täna siis oli ka tulemus, kõrv korralikult lukus ja valus. Pean vist ikka kellegilt nõu küsima kuidas käepäraste vahenditega kõrva korralikult loputada. Õhtul igaljuhul tuleb dussi all suurem kõrva pesu ja eksperimenteerimine. Sest ma ju ei tea kui palju võib sinna vett lasta ja kui sügavale võid seda vatipulka toppida. Kuid ma üritan anda endast parima, sest see kõrva valu on suht ebameeldiv, mis läheb üle nii lõualuusse kui ka pähe. Sellepärast vist mul ka täna pea valutab natuke, mis mul on väga harukordne.

Pärast suurt loputust, andis üheks päevaks valu järele, kuid teisel päeval oli valu tagasi. Helistasin siis ühele tutavale perearstile ja küsisin nõu, mida saaks teha käepärastevahenditega. Tema soovitus oli, et ma muretseks endale kõrvavaigu lahustaja. Frederikuga rääkides, selguski, et tal see täitsa olemas ja kastuab ka seda siin, nii et ta laenas mulle seda. Olen mõned korrad seda kõrva lasknud ja suure, suure süstlaga loputanud sooja veega, aga ikka ei taha järgi anda. Mul on tunne, et ma ei saa sealt kõike seda vaiku kätte ja vesi ja ei taha välja tulla, kui ma olen alles progressi alguses. Ehk kui ma järjepidevalt ravin ja puhastan annab lõpuks ja ka järgi. Senikaua pruugin natuke ka valuvaigigisteid, et valu ei oleks nii piinav ja üritan mõelda et see kõik on mööduv.

Selle suure ravimise ja puhastamisega ajasin kõrva korralikult tursesse. Konsulteerisin jälle arstiga ja sain vastuse, et laseks paar päeva rahus tal olla ja siis vaatab mis saab, kas on ikka valulik, siis tuleb kohaliku arsti juurde minna. Tänaseks on juba vaikselt hakanud järgi andma, see rahu kõrvale andis ka turse järgi, nii et on lootust asi kergelt ühele poole saada.

Merikilpkonn – Laupäeval käisin rannas jalutamas, et ehk näen merikilpkonnasid või siis vähemalt ühte. See mul ka õnnestus, kuid enamjaolt käivad nad kaldal munemas öösiti ja tõusu ajal. Kui aga mina rannas käisin siis oli kõik vastupidi, oli mõõn ja pärastlõuna. Aga kilpkonn oma suuruse ja olemusega oli võimas, ning emotsioon suur. Tegin ka mõned pildid, et hiljem oleks mida vaadata. Nüüd jääb ainult oodata, millal kooruvad väikse pojad, siis tuleb ak neid uudistama minna ja õigele teele suunama, see saab olema kindlasti lahe vaatepilt ja mõnus kogemus.

Mai 2011

Kolm esimest nädalat me ainult korjasime Geofilat, seda oli meil vaja 12 kg kuivatatult, ehk siis nii umbes 120 kg värskelt, sest ta kuivas kokku umbes 10 korda. Oleks siis lihtne ja suur taim olnud, ei, väike roht taim, selline liaaniline. Ja ta ei ole ka just väga levinud, nii et seda sai ikka otsitud ja siis jälle korjatud ja uuesti. Ning pärast korjamist tuli seda ka veel puhastada ja pesta. Väga heal päeval leidsime ja korjasime vist 10,5 kg , aga tavaline oli nii 5-7 kg päevas vahel ka vähem kui yldse ei leinud ja sadas vihma. Vihma sadas tegelt iga päev, mai ju, vihma perjood, kuid on lootust, et ehk juunis annab vihm järgi, sest mul on sellest ikka villand juba, aint sajab ja sajab.

Liblikad – Oli üks natuke ilusam päev, vist pühapäev, mõtlesin, et ei ole juba ammu midagi püüdnud ja tuleb seda vihma trotsida ja välja ennast ajada. Jõudisn vaevalt sadakond meetrit jalutada kui hakkas sadama, mõtlesin veel, et teen eriti pika ringi, varusin endale nii vett kui ka paar pakki küpsiseid. Sest hommikul paar tundi lubas sellise ilusa ilma, kuid vihm ju praegu igapäevane ja selle eest ei ole pääsu, sellel pikale ringile saan ehk minna juuni ja juulis. Ühesõnaga ootasin natuke puu alla, panini segi keebi selge ja siis mingi hetk jäi järgi ja pakkisin keebi kokku ja kohe oli ka esimene liblikas paltsis, sinine Morpho, ilus. Siis mõtlesingi, et jalutan ühe suure laskumiseni ja tagasi nii 2 tunnine jalutus. Järgmised liblikad mis värku sattusid olid suht räbalad, nii et sain neid jälle tagasi lendama lasta, see et nad on märjad ja nad ju lendavad igal pool, teeb neid ka kindlasti rabedamaks ja selle pärast vast ka see et nad on vihmasel ajal suht räbalad, aga samas olen ka leidnud täiesti ilusa ja terve liblika vihmaga, ei tea. Mingi hetk kui tegin ühest Morphost pilti lendas neid mõlemalt poolt ja palju, ma ei ole neid veel nii palju näinudk orraga lendamas, see oli selline imeline tunne, et oled osa loodusest ja sind aksepteeritakse, kui osa sellest. Loodus siin on ikka imeline ja iga päev põhimõtteliselt on midagu uut ja üllatavat. See kogemus oli väga meeldiv ja muljet avaldav. Tagasi tulles jälle sadas ja vastu tulid Florence ja Chiril jalutades ja vihma tröötsides, neid see ei paistnud morjendava, kuid see ju iga aastane neile ja tavaline, nagu meil kui sajab lärtsi, ikka lähed ju õue jalutama, sest siine vihm ei ole ju külm, lihtsalt teeb kõik kohad märjaks aint. :)

Arvuti ja politsei :) - Üks teisipäev käisin Chirilil järgi, enne võtsin endale tunikese aega ,et ka internetis käia. Vaatasin meilid üle ja tegin veel üht teist. Pidin ka kirjutam kiirelt Fredericule kirja, kuna ta oli Indoneesias. Seda ei jõudnud lõpetatud ja mõtlesin, et kui Chiril toodud, siis saadan ära ja lähme koju. Hakkasin juba hiljaks jääma, kui sõitsin nii normilt, tee ääras oli politsei, püüdis inimesi vastas suunast. Mina kui korralsik kodanik, andsin teistele ilusti märku, et nad ei sõidaks kiirelt jne, et politsei. Jõudsin täpselt kooli juurde, Chiril peale ja uuesti kontorisse, et kii ära saata, aga arvake keda siis politsei kontrollis, loomulikult mind. Ma ei muretsenud, kuna teatsin, et anamjaolt kontrollitakse siin inimeste dokumente, et püüda immikrante, kuna meie autos olid aint valged, siis ei näinud probleemi. Kohe oli minu ukse juures 2 politseinikku ja kaks uudistas nii sama ümer auto. Need kes autoakna juures olid, hullult rääkisid, mina suurt midagi aru ei saanud ja andsin järjest igast dokumente, enda load, pass, auto dokumendid ja siis hakkas asju tulema, ei olnud ei kindlustust ega ülevaatust. Siis kui küsisin et, ehk keegi räägib ingliskeelt, oli vastus et ei, aga ehk ma räägin portugaali keelt, kuna nad ju püüavad immgrante siis vast on neil seda vaja, sest põhilised on ju brasiillased. Aga lõpuks ikka üks vend natuke rääkis ja Chirill tõglkis ka natuke, aga ta vist nii pabistas, sest pea ja kael hullult higistasid, aga mina võtsin suht mõnusalt, sest politseid ise ja oli mõnus ja väga inimlik. Siis oligi sõit nende järgi jaoskond, seal juba ootas meid ka Florence, et asja selgitada. Kindlustus pidi olema kellegi Frederiku sõbra käes ja ülevaatust ei ole veel jõutud teha. Jaoskonnas oli ka nali naljaks, mingi 5 meest olid seal leti taga , kõik midagi räkisid ja chillisid, siis tuli mingi 6. mees sisse ja umises natuke, vist mingi tuntud viisike, et peale seda hakkasid kõik seda ümisema ja ka natuke isegi laulma, nii et nalja sai. Siis kui arutasime seal Florenceiga ja politeiga asju, tegid nad koguaeg Florenceiga nalja ja kõik tahtsid midagi rääkida ja kirjutada jne.... Ühesõnaga Prantsuse politei on vahva, nad teevad oma tööd ja seda rõõmuga ,mitte sellepärast, et inimene kui millegiga eksis, siis see on põhimõtteliselt surmapatt. Andsin oma allkirja mingile lehel, et vist juhtisin, mitte korras autot ja Florenceile tehti mingi trahv ja öeldi, et autoga võib sõita kas koju või ülevaatusele ja kui see tehtud siis plitseist saab paberid kätte. Kõik naeratasid üksteisele ja soovisid ilusat õhtu jätku. Nii, siis viisime auto Bernardi juurde, et ta ajaks paberid korda ja läksime kontorisse minu arvuti järgi, kuna aega oli nii palju läinud, siis ei hakanud enam kirja saatma vaid panin arvutil aknad kinni ja tahtsin sulgeda teist, aga ta vist mõtles midagi ja tegi, aga mul ei olnud aega ja tegin sundlikku kinni paneku. Poest läbi, kanadele sööki ja koju. Kodus käima pannes, tuli ette mingi sinine ekraan, Kuldar ütles kohe, et see surma ekraan. Nii oligi, kõvaketas oli õhtal omadega. Enne just mingi aeg läks Kuldaril kõvaketas ja ta ostis eestis uue. Kuid mina pidin seda tegema siin ja mis te arvate, siis maksis see ikka palju, 160 GB'ne ID mudel 75 euri, kui sama Eestis maksis aint 42 euri, raske see elu siin mere taga. Ja muidugi, igast mu pildid ja dokumendid jne jäid ju kõik kettale ja kätte ei ole veel siiaajani saanud, kui loodan, et ehk eestis annab midagi korrladada ja kui ei saa siis vähemalt enamus pilte on mul netis üleval.

Putukad, kes söövad inimesi – Terve se aeg kui me Geophilat korjasime ja siis nüüd kui istutasime Quassiat olin ka lühikestes, sest pikad püksid siin ikka korralikult ahistavad ja veel eriti kui sajab ja need oleks koguaeg märjad ja rasked. Nin jalas need kummist kinnised plätad, ainuke hea jalats, millega on mõnus trampida igal pool, kuigi jah ega ta just ei kaitse madude ja muude loomade eest. Nii et iga päev need elajalikud sääsed ja parmud ja teab kes veel söövad mind, nii et jalad on mul sedasi ära söödud, nagu keegi oleks purenud ja nii moodi sügelevad ka, et vahest leian end öösel lihtsalt sedasi sügades, et kõik punnid on verised ja siis pärast ajavad seda kollakat koe mahla välja, nii et õudne kohe. Kuid ainuke hea asi on see, et mul on nii hea veri, et need ei ole veel ünneks mädanema läinud, ma ikka vahest ka puhastan neid haavade puhastus vahendiga, aga jah seda sügelust ma ei tea kuidas ära saaks hoida. Järgmine nädal veel me tükeldame Quassiat ja käime metsas, aga peale seda lähme Cacaosse Desmoodiumi puhastama ja vedama, nii et siis, ehk saab need haavad korda. Ning nad suudavad ka ennest igale poole suruda, selline tunne on nagu oleksin üks suur punn :) Ja millegi pärast tuleb ka neid sünnimärke koguaeg juurde, nii et ma ei saa enam aru mis oli enne ja mis on uus, aga ma arvan et see on päikesest. Kuid kui vihm järgi jääb, siis kaovad ka igast putukad vähemaks, see on hea ja päike mulle meeldib, mida ei saa öelda vihma kohta.

14. / 15. / 16. nädal

14, ja 15. nädal möödus suuresti Quassia istutamise tähe all, maha sai pandud 2600 taime ja istanduses on vast tuhande taime jagu veel ruumi, seda vist istutame siis kui Kuldar on tagasi. Üks nädalavahetus käisin kohalikus veekeskuses ujumas ja nii sama mulistamas. Lasin seal alla liutorust, see oli nii põntsuline, et rohkem ma seda ei proovi, ei tea kuidas lapsed seal koguaeg suudavad alla lasta. Kuid seal on ka üks omajagu kõrge torn, seal tegin ka ühe peaka ära, et linnuke kirja saada. Mingi kohalik kutt tegi seal ikka igast vigureid, saltosid rohkem kui üks jne.... Kuid enamjaolt olid pühapäeval seal aint pered väikeste lastega, nii et pidi koguaeg vaatama kuhu ujud või kus sulistada.

Kui Kuldar oli läinud kodumaale puhkama, siis mina puhastasin esmaspäev ja teisipäev päikesepaneele, et meil ikka vooli oleks ja kuuma dussi alla saaks minna. Ega see siis ilma vahejuhtumiteta ei läinud. Alustasin vist mingi kella poole 10 ajal esmaspäeval, päike siras ja ilm oli ilus, paras natuke oma jumet jälle parandada. Aga enne kui arugi sain võttis päike juba mõnuga ja ma eriti ei viitsinud ka kreemi peale panna ja kuidas ma üksi ikka panen seljale, ning teiste tüütamine ei ole ju hea. Ühesõnaga kui ma kella poole 3 ajal lõuna tegin siis tundsin, et selg ja õlad on ikka mõnusalt saanud, tegelt ma tundin juba varem ja siis lasin lihtsalt jahedat vett peale endale, sest mõtlesin, et enam ei aita see kreem ka midagi. Muidu ma siin kannan koguaeg kella, aga see päev millegi pärast ma ei pannud teda käele ja see valge rant mis kellast oli on nüüd tuli punane ja teeb omajagu haiget, hea et kerge päevitus on koguaeg peal, siis ei ole ohtu väga ära põleda. Ning siis veel oli ka teine jama, käed läksid koguaeg millegi pärast katki, ju vist need paneelide servad on liialt teravad ja tähele panin alles siis kui juba haiget tegi hiljem, ning plaastreid ka ei anna sellistele imelikele kohtadele peale panna. Kuid muidu oli tore, paneelid said puhtaks ja Frederic ütles, et nagu uued, no vaeva ka nähtud ju.

Kolmapäev oli siis see päev kui Fredericuga tõime uude kanad, ehk siis tibud. Tüümeestest brasiillased tegid kanalasse eraldi ruumi väikestele tibudele ja mina puhastasin hommiku ilusti ära, küsisin ekstra saeveskist eriti kuiva saepuru tibude jaoks, sest muidu me oleme toonud alati vana ja märge ühe suure saepurumäe otsast. Siis veel vaatasin kuidas nad seal palke saevad ja noorem Cristian näitas oma väikest metssea poega millega ta jalutab nagu teised väikse koeraga. Lahe – iga ühel omad koduloomad, ma arvan, et mina tahaks kunagi endale iguaani koguloomaks, sellist parajat suurt ja rohelist, vot see oleks cool.

Frederik leidus nädalavahetusel uue koha, kust saab veel seda väärtuslikku puud, Quassiat. Neljapäeval pidin seda minema uurima, palju seal on ja palju saab sealt puitu ja noori istikuid. Aga kus sa sellega, hommiku ei läinud auto käima, aku oli millegi pärast ennast tühjaks laadinud, mis siis ikka, tuleb ju midaig välja nuputada. Krokodille ma ei leidnud ja siis tegin ühest paksust kaablist korkodillid ja üritasin laadida, aga peale 1,5 tundi oli voolu küll tulnud akusse, aga nii vähe et käima ei läinud ja mingi lühis oli ka, nii et ma siis otsustasin võtta oopis piruka pealt aku ja proovida,ning käivitus nagu naksti. Frederic ütles ainult, et kui linna lähed, osta uus aku, kuna see on vist vana ja ta ei mäleta millal see ostetud sai.

Siis vahepeal veel Rose midagi üritas seletada, aga ma ei saanud mitte midagi jälle äru ja mulle tundudb, et ta ise ei saa prantsuse keelest ise ka üldse aru ja räägib minuga portugali keeles. Sest Frederic üks päev just rääkis, et Rose'iga on väga keeruline suhelda, ta ei saa suurt portugali keelest aru ja Rose jälle prantsuse keelest. Aru ma ei saa, mix küll ta seal Brasiiliast neid immigrante inpordib kui ta ise ka ei räägi portugaali keelt, vist raha on selle taga, neile ei pea vist üldse maksma, piisab ainult katusest ja natukesest rahast, mis nad ka kindlasti saadavad brasiiliasse oma lastelastele, elu on karm. Ühesõnaga see Rose'ga suhtlemine hakkab mind juba väsitama, kuna ma ei saa midagi aru ja tema ei saa minust ka aru ja kui ma kas joomistan või siis teen puust ja punaseks, siis ma ei saa aru, kas ta ei taha saada aru või tõesti ei saagi, keeruline on see värk siin, aga küll me need 7 päeva saame hakkama, siis tuleb Kuldar ja räägib temaga, ma ei saagi aru kuidas ´Kuldar temaga räägitud saab vüi siis lihtsalt jätab endale mulje et saab kõigest aru.

Päev otsa sadas ka vahet pidamata vihma ja siis oli korraks jölle päike ja jälle vihm, vaatasin ühe filmi siin ka vahepeal ära, ning mingi hetk mõtlesin et peaks natuke midagi tegema ka kui vihma ei saja. Istutasin 3 puud maha hoovi peale, see aukude kaevamine siin on ikka karm tegevus, tuleb leida kvide vahele natukenegi migit pinnast mida saab eemaldada, sest ülejäänu on vist kunagine kivistunud laava või midagi sarnast. Kui sain taime maha ka mulla ja komposti segu ümber, olid kohe platsis kanad, kurat ma ei või, kaevan kõrval uut auku ja nemad kõrval südame rahugu kraabivad eelmist lahti, siis küll viskas maksa üle kopsu ja andsin ühele labidaga, see lendas suure kaarega minema ja teised ka eriti ei piiranud enam värskelt istutatud puid , aga kui kauaks, kes seda teab?

Õhtuti tuleb koerad iga kord kinni panna, seda rõhutas Frederic enne kui ära läks mitu korda, sest naabrite juures olevat nähtud jaaguari ja see eo tähenda koertele head, kunagi siin tegi jaaguar ühele koerale lõpu peale, kui ma nüüd õieti mäletan.

Hommiku helistas Frederic ja palus mul korjata Papaia lehti, no huvitav kuidas ma nad seal mitme meetri kõrguselt kätte saan? Aga nuputasin välja ja sain kätte, leidsin ka ühe iguaani, kes mõnusalt päikese käes lehtede peal peesitas. Ta kindlasti arvas, et mida see suur loom siin teeb ja segab teda, või oli isegi hirmul ,et nüüd on küll vist surmatund ukseees. Ma üritasin võimalikult vähe häisirda teda ja oma asjatoimetused ära teha selle papaia lehtedega. Kui linna hakkasin minema, siis ilmus ju muidugi järgmine mure, et raadio tahab turva koodi, aga kes seda teab kus see veel olla võiks, sest siin ei tea ju keegi midagi, helistasin Bernardile ja uurisin asja, ning linna jõudes käisin tema juurest läbi. Viisin ta lastele pühade puhul mõned šokolaadi munad ja saime selgusele, et tuleb minna Renaulti hooldusesse ja küsida uus kood. Kuid on ju Suur reede ja midagi ei ole avatud, siis selleks korraks jäigi asi nii, et kui ma läaupäev linna lähen siis käin sealt läbi. Pärast lõunal käisin veel metsas Remiré juures, et korjata Carapa Guianensise vilju ja koort, mõlemat 3 kilo. Õhtu lodge's üritasime Rose'ga teineteist mõista, aga kui palju sellest mina küll aru ei saanud, ma vähemalt siiralt loodan et ta minust sai aru, sest mina temast kyll mitte.

Laupäeval turul otsisin valmis mangosid, käisin ühe leti juurestteise juurde ja nuusutasin ja katsusuin, et kas ikka on piisavalt valmis või mitte ja loodan et sain sellised nagu otsisin, siis käisin veel poodides ja otsisin ühte kreemjat kätteseepi ja tuligi kontorisse jahedasse minna, sest väljas on jälle väga väga palav ja auto kont ja ei tööta õieti. Homme hakkame Rose'ga põrandaid pesema survepesuriga ja kui aega on siis üritan minna uurima, et kas nüüd ehk on Rambutanid valmis või on juba kõik ära korjatud sealt.

Ja sis tegin siin endale süüa, ehk soendasin lasanjet ja unustasin selle ära, ning läks natuke kõrbema aga sisu kannatas täitsa süüa, ei ole ikka mõtet end unustada neti avarustesse.

12. / 13. nädal

Terve 12. nädala esimene pool möödus desmodiumi puhastades, pestes ja tuues ning viies. Neljapäevaks kell 10.30 oli tellitud konteiner külmhoone juurde, et külmutatud desmodium konteinerisse pakkida ja saata Prantsusmaale. Desmodiumi puhastamine polnudki nii hull, kui siin Kuldar rääkis ja Haiti poisid ja nende isa tegivad ka head tööd. Kui toodud desmodium sai puhastatud korjasid Haiti poisid ära ka meie istandustest desmodiumi, nii et lõpuks sai konteiner täpselt täis. Aga kui oli käes aeg, et neljapäev hakata laadima, ei tulnud kuskilt konteinerit. Ootasime vist mingi kella kolmeni kui lõpuks toodi, peale selle kui Frederik oli käinud sadamas asja uurimis , mis toimub? Kuid siin ju see tavaline, et keegi ei tea, milla, kunas ja mis moodi asjad toimuvad ja see kes tahaks kiirelt tööd teha peab ootama. Kui lõpuks konteiner oli kohal, tegime alused paraja kõrgusega, et meie 150 kotti desmodiumi peale mahuks. Jällegi Kuldar rääkis, külmhoones on 10 kraadi sooja ja see on ikka siga külm, ekh 15 kraagi külmem kui õues või isegi rohkem, sest autos oodates päikese käes päävitus mul aknapoolne käsi täitsa ära. Öhtu saime veel Bernardi käest kätte teise auto ja viisime rendika Sixt'i tagasi. Reede tegime viimased tööd veel enne puhkust ära, viisin prügi mis oli kogunenud juba ei tea mis ajast ja Kuldar niitis muru ja viskas natuke kruusa. Peale lõunat veel linna, Kuldar tahtis netti ja mina poodi, sest kõik korralikud püksid ja plätud on läbi kulunud. Siin ju käin aint plätude ja lühkaritega ja need kuluvad, plätudega läks lihtsalt 9 euri ja olemas, aga pükstega nii lihtsalt ei läinud, ma arvan et käisin kõik Cayenne kesklinna poed läbi, kas ei sobinud liialt kõrge hind või siis jälle ei olnud päris see ja lõpuks ostsin ikka esimesest poest ära, enamvähem ja odavad ka. Kontorisse jõudes oli pesud pestud ja Kuldar ka internetis käinud, ma ka natuke veel uudistasin enne puhkust ja siis võiski juba öelda, et puhkus käes. Hommiku sõitsime Frederiku pere ja Chirilli sõpradega Regina'sse, seal oli väike eskursioon muuseumis, mis rääkis ühest väga vanast stivilisatsiooni talust, kus oli elektritootmis masin, mis töötas auru jõul ja sellega pressiti suhtkruroost mahla välja. Pärast seda sõit paadiga ühel jõel, et minna seda talu või kuidas seda nüüd ka nimetada vaatama tegelikult. Paadi süit oli mõnus, aga pärast kui kohale jüudsime tuli käia märjas metsas mingi pool km ja mul olid varbavahed, mis ei olnud oma ülesannete kõrgusel ja ma käisin paljajalu, see oli küll mõnus aga samas ka natuke adrenaliini rikas. Muid elukaid ma ei näinud mudast jooksmas kui ainult ühesõralisi krabisid ja muidugi palmiokkad olid ka ohtlikud, mida võis olla igal pool. Kõik läks hästi ja midagi ei juhtunud, kui ainult tagasi sõites jäel võttis päike nina agaralt. Pühapäeva hommiku 5.30 sõitsime Kouruo poole, et minna Kuradi saartele ( Ilse du Salut ) 4'ks päevaks puhkama, algul oli küll plaanis 5 päeva, aga kolmapäeval läheb 201. rakett kormosekeskusest ja siis tehakse saared inimestest tühjaks, sest rakett lendab üle saarte ja kui midagi juhtub siis on saartel ohtlik. Ühesõnaga 4 päeva ja 3 ööd süüa, puhata ja pildistada, nii meile Frederikc ütles, et jõuaksime jälle tagasitulles tööd teha. Kuradi saared koosnevad kolmest saares, kahele neist lastakdse inimesi ja kolmandalt on raktetikeskuse andurid ja juhtimis süsteemid. Meie jõudsime ainult põhi saarele Ile Royale, kus oli meie hotell ja kõik muud vajalikud asjandused puhkamiseks, aga sellele teisele saarele Ile Saint-Joseph'ile ei õnnestunud meil minna kuidagi. Kaks korda proovisime, küll oli katamaraan katki läinud saarele tulles ja viimane päev ei olnud lihtsalt aega nii palju, jääb järgmiseks korraks, tuleb lihtsalt minna mingi nädalavahetus puhkama. Saar ise oli väga ilus, palju kookospalme ja kookospähkleid kukkus ka koguaeg, ning Agutid jooksid ka saarel igal pool ringi kanade ja kukkedega segi. Mulle eriti meeldis see, kus ühe endise paadisilla juures sai ujumas käia ja seal ujus ka kilpkonn kohe sinu kõrval nii paari meetri kaugusel, see oli mõnud tunne. Päikest sai ka kõvasti võtta, nii et otsmiks ajas teisel päeval juba nahka, aga muijalt veel ei ole midagi tulema hakanud. Söögid olid supper head ja süüa sai ikka korralikult – hommik, lõuna, õhtu kolm käiku. Aga prantslaste hommiku söök on ju kohv, mahl ja sai moosiga, aga mul õnnestus seal ära rääkida, et ma saaks ikka hommikuti praemuna ja sinki ka, muidu suren nälga :) . Üks väga korraslik puhkus oli seal saartelmina jäin väga rahule ja Kuldar ka kuuldavasti, kuigi ühe päeva ta oli ainult toas, sest selg tegi tal natuke valu. Saarelt tagasi tulles läksime vaatama, siis selle 201. raketi starti, sellesk on Kouruo juures üks mägi mille otsas on plats kuhu rahvas kogunes ja oli üles seatud igast tehnukat. Enne starti loeti numbreid ja kui oleks pidanud startima ütles diktor: „Ollallaaaa...“ Ning starti ei toimunudki, midagi juhtus ja kõik peatati ja lükati edasi teadmata ajaks. Sellega läks siis ka nii, et tuleb minna uuele katsele järgmine kord, et ikka start ka ära näha, sest taevas lendamas olen näinud novembris raketti. Kodus olid Frederikul Haiti mehed abis Cectrumi lehti korjamas, neljapäev korjasid nad 3. istanduses kõik ära ja siis eraldasime lehed okstelt ja üritasime kuivatada, ning jämedamad oksad tegime istikuteks ja need läksid pottidesse juuri alla ajama. Ööse püütsin liblikaid ja üritasin saada ka Megazoma't kui tulutult, aga lendasid uued ja huvitavad Saturniidea'd, nii et öö oli tore. Järgmine päev magasi pikemalt ja Kuldar viis ära lõuna aeg ka Haitimehed ja peale lõunat üritasime kuivatada cectrumi lehti, aga ei tulnud suurt midagi välja, sest vihm ja suur õhtuniiskus tegid oma töö – korralik kompost. Mina läksin õhtu uuele katse, jällegi ei olnud Megazoma'sid ja sadas vihma ja üldse kole öö oli. Kell 3 vaatasin, et aitab, see peaks olema mulle ju mõnus ja torem ning pakkuma rahuldust, mitte vastik olema ja sellest tulenevalt kui vihm natukenegi hetkeks vähemaks jäi korjasin asjad kokku ja tulin tulema. Hommiku magasin rahulikult mingi 12'ni peale seda ärkasin ja sõin natuke. Pakkisin lõpuks ka oma reisikoti lahti ja sorteerisin pesu, et homme saaks kõik pestud ja ülejäänud päevast magasin kas hamakis või siis voodis, tõeline mitte midagi tegemise päev.

11. nädal

See nädal on igast huvitavaid asju juhtunud. Esmaspäeval kui käisime Geophilat korjamas ja leidsime ka palju juusi kohti, ühe sõnaga sõitsime pirukaga mööda metsa teesid ja otsisime taime. Ühes kohas kasvas ta koos, ühe hästi terava taimega, midag isarnast nagu Eestis orashein, aga siin on ta selline et lõikab igat pidi nahka sisse ja teeb palju haiget. Loomulikult õnnestus meil Kuldariga end ikka korralikult katki teha, ma sain kohe mõlema käe sõrmed peopesa poolt katki ja sügavalt ka, ning nende haavade paranemine on väga aeganõudev. Kuid ühe päeva kohta saime pärispalju korjatud ja jäi ka veel jörgmisteks kordadeks. Teisipäeva hommiku pesime seda Geophiilat, mul peaaegu kõik sõrmed plaastrites ja viisime kontorisse kuivama. Teine pool päeva käisime Kourust teisele poole Quassiat korjamas ja ühte kraavi taime, millel on väga ilusad valged õied, aga kasvab kraavis ja suht sügavas vees, nii et Kuldar oli peaaegu vööni kraavis. Ja see hetk kui me neid Quassia taimi ja mulda tassisime kallas korralikult ja saime märjaks nagu ikka peab siin vihmametsas. Ma vist sain nii moodi märjaks siin alles kolmandat korda. Siis käisime ka kanasööda tehases ja seal oli peale sööda ka tibupojad müüa, ma küll soovitasin Kuldarile, et ostame paar tükki need ju ilusad kollased ja ei maksa ka eriti palju keskmiselt 2 eurot, aga ei olnud Kuldar sellega päri. Teisipäeva õhta tõi Frederic siia ka 2 Haiti poissi, nimed olid vist Harry ja Johnny või midagi sellist, kuna me korjasime 300 Quassia taime ja need tuleb ju kiirelt maha istutada. Kolmapäev ja neljapäev möödusid meil Quassiat istutades ja ka Cectrumi viimased taimed istutasime ära, kõik mida sai istutada panime mulda. Haiti poisid tegid väga head tööd ja asi liikus väga kiirelt.

Enne ma natuke mõtlesinm et mu hele nahk on ikka kergelt jumet võtnud, aga kui ma töötasin kõrvuti musta mehega siis oli asi kindel, et jumeni on veel väga pikk tee. Reede on meil plaan minna mingeid kartuli laadseid asju korjama ja uuesti Geophilat korjama, poisid lähevad ka homme ära kuna nad said selle töö tehtud milleks neid siia toodi. Elu möödub siin päikese all suht rahulikult, laupäev on täis kuu ja poole kuu pärast ehk tulevad mõned turistid, võib olla ka mitte.

Täna vaatasime oma tööde nimekirja ka uuesti Kuldariga, sest ta kirjutab üles ja tõmbab maha, mida oleme teinud ja mida on vaja veel teha. Ühesõnaga nimekiri on pikk ja ei paista lõppu tulevatki ja herbaariumitega ei ole ka saanud juba teab mis ajast tegeleda, tööd on palju ja ega ta eest ära ka ei jookse. Siis on veel see ka, et meie maija kolis elama opossom, see kord selline väike ja sööb ära kõik ripakile jäänud banaanid. Nii et me Kuldariga otsustasime ka teda jäädvustada, kui saame video lõigatud siis panema ka kuskile ülesse.

10. nädal

Nädala algus on möödunud peamiselt Clidemia juurte korjamise tähe all. Kuna meil on vaja seda juurt 30 kg kuivalt, ehk siis nii 80/90 kg märjalt, seda on ikka oma jagu palju, aga tundub, et kui homme norm ilm, siis peaksime saama selle koguse kokku. Täna õhut seda juurt tükeldades õnnestus mul kirvega näppu riivata, sõrm jäi alles, aga veristas natuke, nii et praegu on plaaster peal ja tundub, et ehk homseks on korras. Oli vist esmaspäev, kui teritasin kirvest, et liiga nüri ja ei taha eriti juurt läbi hambsata, aga tundub, et sai vist liiga teravaks lükatud, või oli hoopis õhtane väsimus peal, et viimane aeg lõpetada tänane päev. Vihma an ka siin viimsaed päevad koguaeg sadanud nii vahelduva eduga, aga midagi katastroofilist ei ole tulnud, nii 50 mm piirimail. Reedel või laupäeval peaks tulema Frederic tagasi ja järgmine nädal hakkama puhastama ja sorteerima Desmodiumi, mida on vaja väga palju, aga eks ole näha, mis kuidas ja kellega. Kui ilm paremaks läheb siis peaks jälle minema sellele Patawa joale, sest ma arvan et praegu on seal väga palju vett ja see kindlasti on lahe ja seal suplemine mõnus. Kuna suht koguaeg on pilves ja vihmane, ei ole ka saanud jalutama ja libilkaid püüdma, aga ilmade paranedes parandame need vead kõik.

Reede õhtu ja nii nagu ma nädala keskel arvasin, jõudsimegi Clidemia lõpetatud täna, Kuldar arvas, et meil peaks olema seda praegu kuskil 100 kg koos ja sellest peaks piisame 30 kg kuivalt, kuid see on oletus, sest ta ei tea palju see taim kokku kuivab, aga arvatavalt 3 korda. Näpud rohkem viga ei saanud, kuigi vahepeal ma ikka mõtlesin, et väike vääratus kirvega ja näpu ots või rohkem on läinud, sest kirves on ikka kuradima terav küll. Me siin Kuldariga arutasime, et peab Fredericule soovitama, et kui sellist tööd tuleb veel palju siis on mõistlik muretseda oksahakkur, sellega oleks hea ja turvaline neid oksi ja juurikaid hakkida, mitte kirve või matšeetega. Täna õhtu võtsime ka lõpuks ette oma külmiku sulatamise, sest jääkappi mahtus piltlikult ainult üks jäätis ja ülejäänud oli ainult jää. Siis homme vast peseme ka külmiku korralikult ära, et oleks ilus ja puhas. Ruth läks ka meil eelmine pühapäev ära ja Kuldar oli natuke kurb ka, aga nüüd ta praktiseerib Rose'iga portugaali keelt, kuna Rose'i prantsuse keelt eriti ei räägi ja Kuldar aga jälle mitte portugaali keelt. Mina end sellele eriti vahele ei sega, nad saavad omavahel väga hästi läbi ja hakkama. Kuid jah, eks Rose'il ole igav ka natuke, kuna telekat ei ole ja Brasiilia seepe ei näe, kuid ehk lähi tulevikus asjad paranevad ja ta saab ka teleka vast. Me siin tegelt mõtlesime, et kui nüüd Ruthi maja on lagund siis oleks mõistlik sealt vedada tv kaabel endale ja teha mõni vana tv korda, ning paras vaadata maailma uudiseid ja õppida prantsuse keelt, aga eks ka sellega ole nii nagu on.

Ma ei mäleta, kas olen sellest rääkinud, aga see selleks, et mingi kord kui me käisime Andréga saeveskis, siis sealne endine boss Cristian lasi mul ühte rohelisse puuse naelu sisse taguda, aga mis välja tuli, et naelad ei lähe puusse. Tõesti noh, ma lõin suure haamriga nii kuidas jaksasin, aga mingi peale 3 cm läksid kõik kõveraks. Ja algul ma arvasin et see puu on immutatud, aga ei ongi kohe roheline puu ja kuradima tugev, ning meeletult raske. Üldse on siin puud väga rasked ja ükski neis ei pidavat ujuma, ehk tihedus on suurem kui veel. Sellised puud on ehitusel kindlasti väga head, nad ei mädane,ega kõdune ainuke oht on termiidid, mida on ka ainult siin, mitte seal kus on külm.

Ning siis veel see ka, et kus me puhastasime ja tükeldasime juurikaid kasvavad ananassid ja kahel on kohe täitsa viljad küljes, nii et on lootust esimest saada vast märtsi lõpus ja teist hiljem, sest teine on väike alles.

9. nädal 2011

Märts algas meil suure õnnetusega kui võib nii öelda, keegi kyll viga ei saanud, aga meil ei ole enam Ruthi maja. Oli hommik, ma just lõpetasin valgus püüki ja Florence sõitis tööle juba enne viite. Algul ma imestasin, et mix nii vara, aga ju ta teeb oma töötunde mis ta oli Pariisis tagasi. Läksin koju, käisin ilusti pesemas, et võimalikud alergiat tekitavad karvakesed likvideerida ja magama. Paari tunni pärast nii 9 ajal ütles Kuldar, et ega ma väga magada ei saa, sest Bernard tuli siia ja nad hakkavad puid maha võtma. Kuldariga nad tegutsesid nii tunnike, mind see sae müra eriti ei seganud ja ma magasin, kuid kuulsin läbi une et mingi suurem mütakas oli, läksin vaatama ja nägin, et nad olid ühe puu Ruthi maja otsa peale lasknud, ma arvasingi et see väike puu, mis Frederic tahtis maha võtta kukkuski maja servale ja läksin edasi magama. Siis tuli aga Kuldar ja ütles, et juhtus suur õnnetus, suur puu midanad teisest istandusest saagisid maha kukkus valele poole ja otse Ruthi maja peale ja maja on nüüd pooleks, ehk ei ole enam midagi järgi. Õnneks kedagi majas ei olnud, vähemalt viga keegi ei saanud, aga jah maja enam ei ole ja prouad hõivasid Danteli maja. Ega siis mul ei jäänudki muud üle kui üles ärgata teha paar võileiba ja minna neile appi koristama tagajärgi. Kõige väärtuslikum asi oli vist köögikombain, mis läks kohe täiesti pilbasteks, aga muud asjad jäid terveks. Koristades suutsin ma astuda oma plätasse klaasi killu ja sellega teha katki kaks varvast, kuidi ma algul arvasin et ma astusin naela otsa, sest naeltaga laudu vedeles ju igal pool, aga kui teist korda sain teine varvas haiget, siis uurisin natuke asja ka ja oligi plätas klaasikild. Puhastasin varbad ära panin plaastri peale ja sai edasi tegutseda.

 Tagasi tullas selle alergia juurde, siis kõhupeale ikkagi natuke tuli löövet, ma veel imestasin ka, et kuidas sinna, sest see oli mul korralikult ju kaetud, aga võibolla särke seljast võttes kargasid karvakesed ja kohe pahapeale väljas. Õhtu väsinuna eriti süüa ei viitsin aga midagi head tahaks, tuli mõte teha banaani piimakoktrili, läksin siis küsima miksrit ja Florence soovitas oopis proovida banaani kookospiima kokteili, see tuli väga kreemine ja mõnus, teine kordki tuleb seda teha.

Teine pool nädalast möödus rahulikult, korjasime ühe taime juuri ja pesime, ning tükeldasime neid. Mina tegin veel ühe ööpüügi ja arvatavalt laupäeval ka, sest üks Venemaa koguja on nii mugav, et oli helistanud Fredericule, et me püüaks talle ja Frederic saadaks need talle Venemaale. Eks me siis nii teegi, sest käsk on vanem kui meie. Täna käisime veel ka turul ja ostsime suurema koguse banaane, et jaguks nii söögiks kui ka piimakokteili sisse panekusks ja pärast käis Kuldar kohalikus juuksuris. Pärast välja tulles nägi täitsa matcho välja, ainult nahktagi ja must kolmene bemm puudu :)  

Jaanuar / veebruar

Mis siis vahepeal juhtunud on? Põhiline mis oli, oli see, et kui algasid Tuneesias rahutused, siis kadus ka igasugune ühendus euroopaga meil ja ka internet ja selle taastamine võttis aega, ma arvan et kuu või isegi rohkem. Nagu siin ikka asjad käivad kas väga aeglaselt või siis üldse ei liigu. Nagu Silveri pakk, tuli väga aeglaselt ja siis ei saanud teist veel postkontorist kätte ja kokku läks kätte saamiseks 9 nädalat, või äkki ei olegi nii palju. Kuid piparkoogid ja jõuluterivtused veebruari viimastel päevadel on ka omamoodi mõnus :) . Kui André veel siin oli, ehk siis jaanuar, värvisime kõik võimalikke asju temaga, said üle tõmmatud kõik majad, uus veetorn ja sellele ka vana mahutu üles pandud, sest Ferd´i maja kylles olev torn hakkas juba otsi andma, eks termiidid teevad oma töö. Korjasime ka Kuldariga igast taimi, nii herbaariumi programmi jaoks kui ka eraldi, mitte programmide jaoks. Siis veel tuli siin idee, et Ferd vajab banaani istandust oma 50 taimega, mis seal ikka siis, võtsime natuke võsa maha pesumaja ja Angelique´i vahelt ja sinna istutasime. Alguse tegi ära André ja Kuldar lõpetas. Natuke on saand ka suurt istandust niitam kuid see vajab veel lõpetamist. Jaanuari lõpus käisid siin liblikaid püüdmas 2 ameeriklast ja üks kanadalane, kes oli André sõber, see kord siis natuke vanem sõber, 62 äkki, et ei tekkinud samu probleeme mis noortega. Siis oligi meil 3 valguspyyki korraga, mina ja Kuldar ameeriklastega ja André oma sõbraga. Logistika ja kõik muu õnnestus ideaalselt ja ei olnud mingit probleemi, kui aga Andréd ei oleks olnud siis vast oleks meil olnud natuke jama, aga eks see jääb teiseks korraks järgi proovida, või äkki tuleb siia vahepeal mõni uus eestlane. Need ameeriklased olid toredad mehed, sai nendega nalja ja üldse väga muhedad ja teadsid liblikatest ja kõigest sellest, kohe näha et tunnevad asja ja tegelevad sellega pikemalt. Maishe (üks ameeriklane) rääkis, et ta avastas enda jaoks liblikad 35 aastat tagasi ja sellest ajast peale nad on peaaegu iga aasta käinud Howard´iga liblikaid püüdmas maailma erinevates kohtades. Ja kui ma peaks kunagi sattuma ühendriikidesse ja NY´i siis kindlasti läheks neile kylla. See aasta on olnud üldse väga imelik, sest õiget vihmaperjoodi nagu ei olegi olnud, sajab aga harva, vahest on nii, et meil mäel sajab paar või siis 3 päeva ja peale seda on jälle ilus ja kui sajab siis sajab pikalt nagu Eestis laus vihma korral, aga mitte palju. Ainult ühel päeval sadas siin 205 mm ja varem oli vist mingi 100 ymber aga muidu ikka nii 25 ja vähem või siis üldse mitte. Nii nagu Kati rääkis või siis Florence et jaanuaris lihtsalt koguaeg sajab, siis seda see aasta ei ole olnud. Sellest tulenevalt vist on ka nii, et Titanus ei lenda, sest esimesel mustal kuul, saadi kätte ainult vist 15 ümber ja teisel mustal kuul (jaanuaris) 7 Titaanust ja 2 mingit sarnast aga haruldasemat. Oligi nii, et öö jooksul üle öhe Titaanuse ei tulnud, see oli väga imelik ja mehed ka imestasid et mis juhtunud on, Maishe rääkis ka, et on suure raha alla pannud ja Titaanust ka ei tule, kuid lõpuks ikka sai 2, tavaliselt saavad nad öö jooksul 2 ja rohkem, rekord on vist koguni 9 tükki öö jooksul. Enne ameeriklaste siis tulekut ja peale nende püüki tegin ka mina 2 püüki, et ehk ünnestub mul Titaanust saada, aga kus sa sellega ainult liblikaid, kui needki on väga ilusad ja tundub, et ma olen nad endajaoks leidnud ja nende püüdmine ei väga mõnus, olengi vaikselt hakanud endale kogu kollektsioneerima, nii päeva-, kui ka ööliblikatest. Siis veel viimastel püügi päevadel jäin kergelt haigeks ka, aga see möödus kiirelt rohtude mõjul, eks see oli, et püütsime Andréga läbi vihma ja olin täiesti märg ja natuke oli kylm ka ja nii tuligi see haigus kylge. Alergiatele olen ka saanud ravi, nii et neid vist enam ei tule, enne ööpüükide algust tuleb lihtsalt hakata rohte võtma ja siis ei ole probleemi. Eestist kaasavõetud ja hiljem toodud Clerantini tabletid on otsas ja siis üritasin saada siit apteegist seda aga neil on see retseptiga ja ei saa nii sama, kuid seal oli väga tore proviisor ja soovitas ühte teist rohtu, mis on sama toime ainega ja ma olen nyyd seda võtnud ja see töötab vaata et pareminigi kui see Clerantiin.

Vahepeal juhtus ka see, et mul arvuti klaver otsustas otsad anda ja tuli osta uus klaver, aga siin on müüa ainult prantsuse klaviatuure, kus tähed teise koha peal, panin küll põhja eesti oma aga natuke ikka keerulin, et kui midagi otsin, siis teisel kohal kui nupu peal :) . Kui kõik turistid olid lõppuks ära läinud ja saabus rahu ja vaikus, siis andis Fred meile mõned vabad päevad, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest tal oli vaja enne Pariisi minekut teha nii palju, et meil ei jäänud lihtsalt ega puhkuseks. Tükkeldasime ühke taime Quassia, see oli hirmus, pärast kõik kohad olid kibedad, huuled ja nägu ja näpud. Küll sai pestud neid korduvalt aga kui maitsesid siis ikka oli selline tugev mõrkjas maitse juures. Ükspäev oli vaja Fred´il ühtesi pipraid ja selleks tuli sõita Brasiiliasse, see oli oma moodi elamus. Maa sinna kyll pikk ei olnud, piiri kontrolli ka sammuti ei olnud piiril vaid mingi 100 km enne eraldus jõge oli dokumentide kontroll, sest sealt tuleb ainult üks tee ja kõik kes tulevad ja lähevad vaadatakse üle. Peale seda ei kontrollitud midagi, lihtsalt läksime jõe äärde ja seal ootasid paadimehed, et saaks meid Brasiiliasse viia. Soit oli edasi tagasi, sinna jõudes leppisime kokku mis kellaajal tahame tagasi minna ja oligi kõik. Brasiilia linnas ´, see oli vist neljapäeva hommik, käis selline elu, et ma ei ole sellist elu näinud isegi nädalavahetusel kuskil. Muusika mängis tänavatel ja rahvast oli palju igal pool ja kõik olid hästi avatud ja abivalmis. Brasiillased ise on väga lühikesed, ma tundsin endas seal ikka kohe pikkana ja hinnad on ka mitmeid kordi odavamad, kui meil siis French Guianas. Ma tahaks näha, mis toimub seal nädala vahetusel, eks tuleb ära käia, kui vihmad hakkavad üle minema ja koguaeg paistab päike, siis on ka samba toredam. Peale Brasiilias käiku tuli jälle hakata kiirelt herbaariume liimima Fredericu Prantsuse reisi ette valmistama. Kui aeg jõudis pakkimiseni siis oli meil nii aja kui ka ruumiga kitsasm Kuldaril ei tahtnud vaga libedalt joosta pakkide markeeringud ja Fred võttis esialgu 4 kotti kohta aga 2 tundi enne lendu oli selge, et asjad ei mahu ära ja tal õnnestus veel kiirelt üks lisa kott juurde osta ja kõik taimed said ilusti 5 kotti ära pakitud kogukaaluga 125 kg, kuid mis kaaluvad kuivatatud taimed, eks te ise arvake kui suured olid need kotid. Kui Fred sai lennukile saadetud oli paras aeg järgmine päev kontorit koristada, sest see segadus mis maha jäi ja taimede puru oli ka igal pool, mul kulus selleks vist kuskil 6 tundi ja sai korda ja puhtaks, uutele taimedele. Nädala lõpus läks ka Florence Pariisi, nii et me pidime valvama Chirilli ja tooma koolist ja ka täna kooli viima. Ruth´ile tuli ka asendaja lõpuks, jälle kord vist arvatavalt Brasiilia illegaal, sest kui me Brasiilias olime, siis Fred´i sõber kes pidi ta üle piiri tooma oli seal ja rääkis , et proa ei tule täna kuna midagi oli vahele tulnud, vist mingi sild oli katki. Muidu tore proa, arvan et Ruthist natuke vanem, aga samas ega nendest brasiiliannadest aru saa kui vanad nad on, hästi säilinud siin soojas. Praegu õpetabki Ruth talle kõiksuguseid asju, et varsti saaks ta ise hakkama ja Ruth saaks otsad kokku tõmmata, kui aus olla siis ma ei tea ta nimegi, aga Kuldar ütles ,et oli vist Rose või midagi sarnast.

Täna tuleb veel Chirilliga lõunale minnam sest Florence tuleb alles õhtase lennuga ja õhtu jälle järgi kooli minna. Nädalavahetusel kui käisin liblikaid püüdmas metsas, üks kindel liblikas lendab ainult metsa alla ja peaaegu vastu maad, ma siis luurasin neid, sest nägin korra ja ootasin et tuleksid tagasi ja ühe korraga kuulsin, et midagi liigub mu selja taga. Esimese hooga ehmatas kohe ja siis sain rahulikult jälgida kuid ilus must loom minust mööda läheb, ma esimese hooga ei osanudki kohe liigitada, kellega tegu on. Kuid kodus sai selgeks, et oli Jagurundi, nii et ma nägin siis esimese kiisu looduses ära. See oli ka huvitav, et ta ei märganud mind, ju tuul oli teiselt poolt ja ma olin vaikselt, sest ootasin ju liblikaid. Igaljuhul väga tore kogemus, kuid ainult pilti ei õnnestunud saada, lihtsalt vahel tuleb teha järele andmisi, kas otsida kaamerale midagi või siis püüda liblikaid. Viimasel ajal olen ma ainult liblikate püügiga tegelenud, kuna mu õige objektiiv läks juba dets. katki ja selle võikse kit-objektiiviga ei tee suurt midagi siis ootan ära kui Fred toob mulle Prantsusmaalt uue, siis vast hakkan ka uuesti loodus pilte tegema ja ka muid pilte ehk rohkem.

Üks pühapäev oli ka Chirilli sünnipäev, kus sõime lasanjet ja käisime pärast Patawa joal, see oli hästi tore kogemus, kuna ma sain sinna alles esimest korda ja vett oli palju ja vesi oli soe. Nii et sai supelda ja kividel turnida ja mõnusalt veel olla.

Selleks korraks vast kõik, sai vist kõik tegemised üles loetud. :)

25.12 - 12.01

Jõulu esimene püha, tahtsime minna turule, aga oli kinni ja sellest tulenevalt läksime randa ja saime seal kauem olla. Vesi oli mõnus ja lained ka suured, helistasin ka koju, et oma perekonnale jõulu tervitusi saata ookeani kaldalt jalad vees. Puhkasime ja nautisime päeva rannas ja enne koju minekut võtsime kontorist asjad ja korra veel ka poes ja koju, sest õhtu on poistega esimene ööpüük. Sellega hakkab meie töö jälle peale, mis kestab kuni 5 jaanuarini välja.

Pühapäev magasime natuke pikemalt ja veidike asjatamist ja õhtul uuesti ööpüügile. See kord ma üritan end rohkem hoida ja vahetada rohke riideid ja iga kord peale püüki pesemas käia, et vältida uuesti seda rõvedat löövet.

Nädala algul tegelesime herbaariumiga ja ööpüükidega ja üritasin suurema osa kiirelt valmis teha.

Kolmapäev lähen linna F'ga sest tal on vaja natuke autot remontida ja tulevad ka sõbrad Eestist – Merit ja tema sõber Kaisa.

Hommiku tegin natuke veel kodus tööd enne kui minema hakkasime, sest esimesed herbaariumid hakkavad valmis saama ja F tahab neid Pariisi saatma hakata. Päeval palavas kontoris tööd, sest konditsoneeri ei ole veel ära parandatud ja see vist juhtub allas millagi jaanuaris, sest ega enne siin ju asjad ei liigu, see ju Guiaana. Nelja ajal läksime F'ga tüdrukutele järgi, lennujaamas leidsin nad kiiret yles, tydrukud – mustas ja paksult riides, see oli väga harjumatu, siin ju näed inimesi aint lühikeses riides ja suhteliselt värvide küllaselt. Koju sõites käisime läbi poest ja ostsime esmavajaliku kraami ära ja sõitsimegi Kaw mäele. Ku oli juba pannud püügi üles ja minu kord oli püügil valvata ja tüdrukud olid pikast sõidust väsin ja tahtsid ka ainult puhata, sest homseks oli meil parajalt tihe plaan mõeldud looduses. Püük läks rahulikult ja nii 5 ajal sai koju.

Hommiku lasti mul magada kuskil kümneni, hommiku kohv ja oligi aeg minna vaatama jugasid. Panime auto alla parklasse, et oleks võimalik rohkem kõndida ja rohkem näha ja ka muidugi varbad vihmametsa joa vette panna, sest ega sellist võimalust just väga palju ei tekki põhja-eurooplasel. Tüdrukud nägid esimesi morphosid ja isegi väga lähedalt ja ilusat loodust, ning joas oli ka vett rohkem, kui me viimati Ku käisime. Peale juga jäi meil veel aega ja läksime jalutama suure puu juurde lootes , et ehk on vett nii palju et seal ka on väike juga, aga ei. Kuid ilus loodus, väike koobas, suur puu ja õitsevad lilled. Õhtu jälle ööpüügile, sest poisid tahavad püüd ja tüdrukud otsustasid ja vaatama tulla esimest korda öist liblikapüüki. Täna me olema Ku kahes kohas, tema on augus ja mina Andréga üleval. Kuna oli väga selge ja tähistaevas ilus ja hästi selge, otsustasin minna tüdrukutele jala järgi, et nad näeksid ja kuuleksid öist metsa ja näeksid imelist tähistaevast. Neiud olid end korralikult sisse pakkinud ja asusimegi tagasiteele. Nad küll kartsid rohkem ajast aga ka said nautida imelist öist loodust. Püügi platsil nägid nad palju ööliblikaid ja neile nagu ma aru sain väga meeldis. André rääkis ka neile ühtteist ja näitas erinevaid liblikaid. Tagasi viisin tüdrukud ikkagi autoga, sest neil ei jagunud väga palju julgust enam. Vahepeal enne lõpetamist käis ka veel Ku uurimas kuidas meil läheb ja kas me oleme saanud mõnda Titanust või mitte, aga ei ole saanud, millegi pärast täna ta ei lenda. Kui me Andréga ära lõpetasime viisin asjad ära ja andsin auto Ku ja ka tema lõpetas suht kohe.

Hommiku lasid tüdrukud meil magada jälle nii üheksa, kümneni. Täna on selle aasta viimane päev siis ja meil on plaanis natuke yhtteist muretseda ja kontoris natuke asju teha ja ka randa minna. Kontoris asjad joones, hakkasime sõitma ranna poole, aga ilm oli suht tuuline ja sadas, kuid Ku otsustas ikkagi korra rannas ära käia. Meie tavalisest rannast ei olnud enam midagi järgi, siinsed tormid on selle totaalselt muutnud ja ookena on tõusnud kõrgmale. Nii et läksime natuke kaugemale, tegime tormisest rannast pilte ja otsustasime, et lähme käime natuke linna peal ka. Remirés leidsime mingi suuremat sorti kaubakeskuse ja vaatasime sinna sisse, sest Meritil oli tekkinud vahepeal mingit sorti kõhutõbi – turistikas. Sealt saime Meritile rohte ja tüdrukud ka jalutasid poodides, ning imestasid, et kui palju on igast ilusaid kleite mida Eestist ei leia. Teel koju käisime veel ka poest läbi ja ostsime šampust ja igast juuste. Õhtul on ka ühime pidusöök, kuhu on kutsutud kõik peale turistide, nii et ka minu külaised saavad osa Guiaana aastavahetusest. Me jõudsime Ku kokkuleppele, et tema on täna Kris´iga püügil ja mina saan olla tüdrukutega. Merit proovis natuke sööke, aga tal oli ikka nii vilets olla ,et ei jäänud meiega kauaks lauda, vabandas F'i ees ja läks puhkama, kuid tahtis et me teda ikka 12 ajal üles ajaks ja kaasa võtaks püügiplatsile, kus võetakse vastu uus aasta. Söök oli hea ja šampus sammuti, väga tore aastavahetus oli pererahvaga, peale 12 istusime veel natuke tüdrukute majas ja muljetasime. Mingi aja pärast läksime magama, et homme jõuaks linna ja teha seal yhteist ikka.

Hommiku ajasin Ku 9 ajal üles, et sõitma hakata, tüdrukud on siiani väga tublid olnud, hommikuti on agaralt üleval ja teevad kohvi ja üldse väga toredad. Tänane uue aasta esimene päev näeb ette küige pealt minna Cayenne'i vaatam kas turg on lahti ja tüdrukutele üldse näidata Cayenne'i. Turg oli kinni, aga käisim kõik muud vaatamisväärsused läbi ja ilm oli muidugi palav, nii et heledat neiud põletasid endale riided ikka korralikult selga. Kui linnas tiirud tehtud läksime veel ka randa, et saaks ikka sooja ilmaga ka ujumas käia. Sõitsime kaugemale randa ja lained olid suured ja mõnusad. Merit ütles, et ta ei oleks uskunud et sellisesse lainesse ta ujuma läheb kui ta tegi seda ja oli uhke enda üle, et sellega hakkama sai. Ujumas käidud ja kohustuslikud fotod rannas tehtud seatsime sammud tagasi koju, kuna meil on ju õhtu jälle ööpüük. Neiud olid päevaga rahul ja ootasid juba suure huviga homset päeva Cacao's ja loomaaias.

Hommiku sõitsime siis Cacao'sse, et käia liblikate muuseumis, vaadata natuke Cacao peal ringi, käia turul ja muidugi süüa seda imehead hiina nuudlisuppi. Kui seal said asjad ühelepoole seatsime sammud autoga loomaaia poole, kuna mina olin ööotsa püügil olnud ja maganud vist ainutl mingi tunnikese siis autos ma üritasin ikka natuke magada ka, kuid ega sellest eriti midagi välja ei tulnud. Loomaaias oli mul põhiline eesmärk näha jaguari ja see ka õnnestus ja mitte lihtsalt näha vaid üks jalutas mõnusalt ja demistreeris end ja teine vedeles mõnusalt ja tõstis pead natuke – väga väga ilus suur kiiru, sellist silitaks küll. Nägime ka küiki muid siinseid kohalike loomi, mida vüib ka looduses kohata, aga hea on ära vaatata, et hiljem oskad loodusest kokku panna kes võis nyyd seal metsas olla. Aga ühed suured sead Tapirid olid lahedad, sellised londiga ja muhedad tegelased, kuid metsas on nad ühed ohtlikumad, sest võivad rünnata. Mulle endale meeldiski kõigerohkem jaguar ja igast erinevad ahvid ja ka tüdrukud jäid hästi rahule ja neile hullult meeldis. Tagasi sõitis Ku kiirelt, et jõuda õigeks ajaks kohale ja hõivata koht ööpüügiks. See kord on Ku püügil ja ma üritan tüdrukuid tegevuses hoida, viimased ööd on nad ka alati püügil käinud nii mõned tunnid.

Esmaspäev, lõunast sõidan tüdrukutega linna, et Kaisa saaks veel migit staffi osat, sest ta sõidab täna koju. Ise läksin kontorisse ajalehti vahetama ja ka natuke printida oli vaja. Tüdrukutele linna järgi minnas sadas päris tugevalt ja nad olid ka korralikult märjad nagu silgupojad. Tagasi kontorisse sõites käisime veel Super U'st läbi ja ostsime sööja, sest mul on kõht tühi, kontoris vahetas merit oma piletid ümber ja Kaisi natuke pakkis. Ma helistasin ka Ku, et ta läheks kindlasti neljaks platsile, sest ma ei jõua tagasi selleks ajaks, siis viisime Kaisa lennujaama ja saatsime ta ära ja ise sõitsime tagasi mäele. Ku olid juba asjad üleval ja kõik oli korras, ma sõin kiirelt ja märkisin elektrit ja läksin püügile. Ööse käisid veel ka Ku ja Merit platsil ja meil oli lõbus.

Merit läheb tagasi 9. jaanuaril, nii et meil on aega igast huvitavaid asju teha, plaan on minna Kourou'sse ja käia palju metsas ja lasta Meritil püüda liblikaid. Suure harjutamise peale tuli tal see lõpuks väga hästi välja, tagasi minnes oli tal korralik kogu, nii morphosid kui igast teisi liblikaid ja André andis talle ka veel ilusaid ööliblikaid ja André õpetas meile veel ka kuidas liblikaid sirutada, et kui Merit Eestisse läheb saaks ta oma liblikad ilusti ära sirutada. Üks päev käsisime hommiku jalustamas ja nägime siinset küige suuremat vöölast, ehk hiidvöölast, kes võib olla kuni meeter pikk pluss veel 50 cm saba, see oli suur aga hea ja tore kogemus, ning eriti tore oli, et ka Merit teda nägi. See hommik sai Merit ka hulga liblikaid ja väga oterda kogemuse. Pärast viisime prügi ära ja käisime jalutamas loodusrajal, seal nägime kohe algul pisikest värvilist konna ( kõigi laste lemmik konna ) ja muidugi ka morphot, koolibriid, hulgalilselt sisalikke ja tee peal ühte suurt madu, millele ma oleks peale äärepealt astunud, kuid märkasin õigel ajal, aga jah Merit nägi aint saba, kuid sedagi. Edasi jalutades ükshetk tegi mingi suur suur loom sellist röhitsemist ja jooksis suure raginaga minema, me arvasime, et see võis olla Tapiir, ehk tasandikutapiir võis siis ameerika tapiir. See ehmatas Meritit ikka meeletult, sest enne seda saime ju teada ,et Tapiir on üks ohtlikumaid loomi siin, sest ta võib rünnata inimest ja teisel loomad enamjaolt ei ründa ja pigem põgenevad. Vaikselt sai Merit hirmust üle ja saime edasi jalutada ja nautida kui seda saab nüüd nautimiseks nimetada uudistada loodus rada. Tagasi sõites nägime ka veel väikseid ahve, Tamariine, kellel on kollased käpad, tänane päev oli väga looma rohke ja tore, mul endal on kohe väga hea meel ,et nägime nii palju erinevaid loomi ja et ka Meritile meeldis. Siis üks päev käisime veel linnas, André oli ka ja ma pidin natuke tööd tegema ja kui André ja F saavad asjad ostetud siis lähme Cayenne'i aga muidugi André ei arvestand meiega või siis unustas ära jne. Et me tulime F'ga tagasi ja mul oli jälle vaja juukselakki, sest lööve on tagasi aga väiksem, sest esimest sümptomitega ma hakkasin kohe tablette võtma ja need aitavadki – järelikult on mu alergia mingite ööliblikate vastu, ei tea kas see on hea enne vüi mitte aga loodan, et see millekski tõsisemaks ei lähe. Neljapäeva õhtu tuli välja, et hall auto on katki ja on teenenduses kuni esmaspäevani, nii et meil ei ole autot, kuid Ku ja Merit tulid ikka ise selle peale , et lasta F meile rendikas võtta ja et ma saaks ikka Kourou'sse minna. Ku tõi auta reede ära ja siis me käisime Meritiga Cayenne'is poodides ja õhtu jautasime palmide väljakul ja sõime kuuma vürtsikat liha saiasid, need olid väga head ja mingi het hakkasime tagasi minema, nii et Merit nägi ka ära pimeda Cayenne'i. Laupäev muidugi sadas siin mäel, aga me ei heitnud meelt ja sõitsime küige pealt Cayenne'i turule ja jalutasime natuke ,ning saime märjaks ja otsustasime, et sõidame ikkagi Kourou'sse, kui sajab siis vaatame autoaknast ja käime kohvikus ja kui on kosmosekeskus lahti käime ka seal, aga kui ilus, siis lähme randa. Kohale jüudes muidugi sadas ja kuidas veel, Merit ja Ku läksid ikkagi randa vaatama, aga mina mitte, sest ma ei tahtnud rohkem märjaks saada, hakkasin juba vaikselt kuivama. Siis sõitsime kosmosejaama juurde aga selle muuseum oli kinni, ning tagasi Kourou'sse tegime peatuse kohvikus ja sõime natuke ja istusime. Enne tagasisõitu, mõtles Merit, et võiks minna vaatama kas nüüd äkki on muuseum lahti ja oligi, nii et saime ka kosmosemuuseomis ära käia, ehk Euroopa NASA's. Väga tore ja hariv muuseum oli, nägi rakettide makette ja muud kosmosega seotut. See nähtud asusimegi tagasi teele, André oli juba platsi sisse vütnud ja mina jäin sinna nii kauaks, kui André sööb ja panevad üles F'le püünise kullakaevanduse mäele. Õhtu saatsime jälle mööda liblikaid püüdes ja hommiku kui ma lõpetasin käisin pesemas oli kell juba kolmveerand kuus ja ajasin Meriti üles ,et teha viimane jalutuskäik metsas ja ta kuuleks na näeks varahommikust metsa, mis ärkab. Nägime ka hommikust liblikat, aga kätte ei saanud, sest ta oli kiire võis siis mina liiga aeglane, nagu tavaliselt. Merit pakkis oma asjad kokku ja ütles F'le aitähh kõige eest ja läksime linna, et ära käia veel ühel mäel kus on võimalik näha laisikuid, keda me ka nägime, nii et Merit nägi siin palju ja koges tõelist ekvatoriaalset vihmametsa. Peale seda läksime alla randa, ujusime ja jalutasime ja võtsime natuke päikest, vahepeal sadas ja vihma, aga suuri laineid ei olnud oli ilus rahulik ookean. Täna hakkab ka karneval ja Merit lootis et näeb ka selle alguse ära, aga kahjuks nii ei läinud ja kuumi lihasaia ka ei saanud ja ka poed olid kõik kinni, leidsime ainult Remire'st ühe hiinaka, mis ka hakkas end sulgema. Kui kõik sai joonde sõitsime lennujaama ja saatsime Meriti ära ja sellega lõppeski tema puhkus Lõuna – Ameerikas, Prantsuse Guiaanas rahvakeeli Rohelises Põrgus, külas idaeurooplastel. ( Roheline Põrgu selle pärast, et siin on kõik kõige mürgisem maailmas ja oht saada mõnelt mürgiselt loomalt või ämblikult pureda väga kõrge ja tüdrukutel läks hästi, et nad said tagasi lennukile, sest kui sa juba siin maandud, siis on väga suur tõenäosus, et sinuga võib midagi juhtuda halba. Ja kui oled milleltki mürgiselt hammustada saanud siis on teada ,et sul on aega haiglasse jõudmisesks 2 tundi ja sealt edasi ei ole enam midaig ilusat, vaid lootus ,et ehk jääd elama. ) Ta jäi oma puhkusega väga rahule ja meie saame sukelduda oma tavapärasesse argielu rutiini.

Esmaspäev ma magasin vist mingi 10'ni, need magamata tunnid tuleb ju kuidagi tasa saada ja päev otsa värvisime Andréga ühete maja ja saime selle värvitud, selline hästi tavaline päev, aga päikest sain natuke liiga palju, nii et õhtu pidin enda natuke tohterdama ja pühapäev ja rannas tegi natuke päike liiga.

Teisipäeva hommiku tegelesin natuke herbaariumi asjadega, sest F läheb kolmapäev Pariisi ja selleks ajaks on vaja kõik valmis panna. Enne linna minekut tegin veel pooleteise tunnise liblika jahi ja sain kätte ühe erilise ja värske morpho ja mingi punase liblika, mida Andrél ei olnud ja ta vahetas selle mul ära ühe teise ilusaga. Linnas viisin ühe geneks parandusse ja tegelesin viimaste pakkidega herbaariumist ja oligi aega tagasi sõita, sest meie bensukas on remondis, tegi F meile Stupani pensukasse arve, et me saaks kütust võtta see aeg kui ta on Pariisis. Võtsin U peale ja sõitsime koju. Ku ja André olid tegelenud vahepeal teiste genekatega, mis on seisnud siin aastaid aga ei saanud uhtegi tööle. Õhtu tahab André teha kullakaevanduse platsil proovi püüdmist, et kas on seal midagi või mitte, kui ei old seal midagi. Kella 12 ajal korjasime Andréga sealt asjad kokku ja tulime magama ära. Hommiku läks Ku linna F lennukile saatma ja meie Andréga värvisime pesumaja ja käisime ka suures koopas, et ehk õnnestub näha suuri skorpione ja tarantleid, kuid ei midagi, ainult kooparitsikaid nägime ja ka muidugi Coq de Roche´ (Rupicola rupicola). Aga sinna peame veel tagasi minema, et näha neid skorpione ja tarantleid. Tagasi tulles värvisime pesumaja edasi ja saime peaaegu valmis aga vihma sadas nii palju, et segas väljast värvimise lõpetamist ja see jääb homseks.