14. / 15. / 16. nädal

14, ja 15. nädal möödus suuresti Quassia istutamise tähe all, maha sai pandud 2600 taime ja istanduses on vast tuhande taime jagu veel ruumi, seda vist istutame siis kui Kuldar on tagasi. Üks nädalavahetus käisin kohalikus veekeskuses ujumas ja nii sama mulistamas. Lasin seal alla liutorust, see oli nii põntsuline, et rohkem ma seda ei proovi, ei tea kuidas lapsed seal koguaeg suudavad alla lasta. Kuid seal on ka üks omajagu kõrge torn, seal tegin ka ühe peaka ära, et linnuke kirja saada. Mingi kohalik kutt tegi seal ikka igast vigureid, saltosid rohkem kui üks jne.... Kuid enamjaolt olid pühapäeval seal aint pered väikeste lastega, nii et pidi koguaeg vaatama kuhu ujud või kus sulistada.

Kui Kuldar oli läinud kodumaale puhkama, siis mina puhastasin esmaspäev ja teisipäev päikesepaneele, et meil ikka vooli oleks ja kuuma dussi alla saaks minna. Ega see siis ilma vahejuhtumiteta ei läinud. Alustasin vist mingi kella poole 10 ajal esmaspäeval, päike siras ja ilm oli ilus, paras natuke oma jumet jälle parandada. Aga enne kui arugi sain võttis päike juba mõnuga ja ma eriti ei viitsinud ka kreemi peale panna ja kuidas ma üksi ikka panen seljale, ning teiste tüütamine ei ole ju hea. Ühesõnaga kui ma kella poole 3 ajal lõuna tegin siis tundsin, et selg ja õlad on ikka mõnusalt saanud, tegelt ma tundin juba varem ja siis lasin lihtsalt jahedat vett peale endale, sest mõtlesin, et enam ei aita see kreem ka midagi. Muidu ma siin kannan koguaeg kella, aga see päev millegi pärast ma ei pannud teda käele ja see valge rant mis kellast oli on nüüd tuli punane ja teeb omajagu haiget, hea et kerge päevitus on koguaeg peal, siis ei ole ohtu väga ära põleda. Ning siis veel oli ka teine jama, käed läksid koguaeg millegi pärast katki, ju vist need paneelide servad on liialt teravad ja tähele panin alles siis kui juba haiget tegi hiljem, ning plaastreid ka ei anna sellistele imelikele kohtadele peale panna. Kuid muidu oli tore, paneelid said puhtaks ja Frederic ütles, et nagu uued, no vaeva ka nähtud ju.

Kolmapäev oli siis see päev kui Fredericuga tõime uude kanad, ehk siis tibud. Tüümeestest brasiillased tegid kanalasse eraldi ruumi väikestele tibudele ja mina puhastasin hommiku ilusti ära, küsisin ekstra saeveskist eriti kuiva saepuru tibude jaoks, sest muidu me oleme toonud alati vana ja märge ühe suure saepurumäe otsast. Siis veel vaatasin kuidas nad seal palke saevad ja noorem Cristian näitas oma väikest metssea poega millega ta jalutab nagu teised väikse koeraga. Lahe – iga ühel omad koduloomad, ma arvan, et mina tahaks kunagi endale iguaani koguloomaks, sellist parajat suurt ja rohelist, vot see oleks cool.

Frederik leidus nädalavahetusel uue koha, kust saab veel seda väärtuslikku puud, Quassiat. Neljapäeval pidin seda minema uurima, palju seal on ja palju saab sealt puitu ja noori istikuid. Aga kus sa sellega, hommiku ei läinud auto käima, aku oli millegi pärast ennast tühjaks laadinud, mis siis ikka, tuleb ju midaig välja nuputada. Krokodille ma ei leidnud ja siis tegin ühest paksust kaablist korkodillid ja üritasin laadida, aga peale 1,5 tundi oli voolu küll tulnud akusse, aga nii vähe et käima ei läinud ja mingi lühis oli ka, nii et ma siis otsustasin võtta oopis piruka pealt aku ja proovida,ning käivitus nagu naksti. Frederic ütles ainult, et kui linna lähed, osta uus aku, kuna see on vist vana ja ta ei mäleta millal see ostetud sai.

Siis vahepeal veel Rose midagi üritas seletada, aga ma ei saanud mitte midagi jälle äru ja mulle tundudb, et ta ise ei saa prantsuse keelest ise ka üldse aru ja räägib minuga portugali keeles. Sest Frederic üks päev just rääkis, et Rose'iga on väga keeruline suhelda, ta ei saa suurt portugali keelest aru ja Rose jälle prantsuse keelest. Aru ma ei saa, mix küll ta seal Brasiiliast neid immigrante inpordib kui ta ise ka ei räägi portugaali keelt, vist raha on selle taga, neile ei pea vist üldse maksma, piisab ainult katusest ja natukesest rahast, mis nad ka kindlasti saadavad brasiiliasse oma lastelastele, elu on karm. Ühesõnaga see Rose'ga suhtlemine hakkab mind juba väsitama, kuna ma ei saa midagi aru ja tema ei saa minust ka aru ja kui ma kas joomistan või siis teen puust ja punaseks, siis ma ei saa aru, kas ta ei taha saada aru või tõesti ei saagi, keeruline on see värk siin, aga küll me need 7 päeva saame hakkama, siis tuleb Kuldar ja räägib temaga, ma ei saagi aru kuidas ´Kuldar temaga räägitud saab vüi siis lihtsalt jätab endale mulje et saab kõigest aru.

Päev otsa sadas ka vahet pidamata vihma ja siis oli korraks jölle päike ja jälle vihm, vaatasin ühe filmi siin ka vahepeal ära, ning mingi hetk mõtlesin et peaks natuke midagi tegema ka kui vihma ei saja. Istutasin 3 puud maha hoovi peale, see aukude kaevamine siin on ikka karm tegevus, tuleb leida kvide vahele natukenegi migit pinnast mida saab eemaldada, sest ülejäänu on vist kunagine kivistunud laava või midagi sarnast. Kui sain taime maha ka mulla ja komposti segu ümber, olid kohe platsis kanad, kurat ma ei või, kaevan kõrval uut auku ja nemad kõrval südame rahugu kraabivad eelmist lahti, siis küll viskas maksa üle kopsu ja andsin ühele labidaga, see lendas suure kaarega minema ja teised ka eriti ei piiranud enam värskelt istutatud puid , aga kui kauaks, kes seda teab?

Õhtuti tuleb koerad iga kord kinni panna, seda rõhutas Frederic enne kui ära läks mitu korda, sest naabrite juures olevat nähtud jaaguari ja see eo tähenda koertele head, kunagi siin tegi jaaguar ühele koerale lõpu peale, kui ma nüüd õieti mäletan.

Hommiku helistas Frederic ja palus mul korjata Papaia lehti, no huvitav kuidas ma nad seal mitme meetri kõrguselt kätte saan? Aga nuputasin välja ja sain kätte, leidsin ka ühe iguaani, kes mõnusalt päikese käes lehtede peal peesitas. Ta kindlasti arvas, et mida see suur loom siin teeb ja segab teda, või oli isegi hirmul ,et nüüd on küll vist surmatund ukseees. Ma üritasin võimalikult vähe häisirda teda ja oma asjatoimetused ära teha selle papaia lehtedega. Kui linna hakkasin minema, siis ilmus ju muidugi järgmine mure, et raadio tahab turva koodi, aga kes seda teab kus see veel olla võiks, sest siin ei tea ju keegi midagi, helistasin Bernardile ja uurisin asja, ning linna jõudes käisin tema juurest läbi. Viisin ta lastele pühade puhul mõned šokolaadi munad ja saime selgusele, et tuleb minna Renaulti hooldusesse ja küsida uus kood. Kuid on ju Suur reede ja midagi ei ole avatud, siis selleks korraks jäigi asi nii, et kui ma läaupäev linna lähen siis käin sealt läbi. Pärast lõunal käisin veel metsas Remiré juures, et korjata Carapa Guianensise vilju ja koort, mõlemat 3 kilo. Õhtu lodge's üritasime Rose'ga teineteist mõista, aga kui palju sellest mina küll aru ei saanud, ma vähemalt siiralt loodan et ta minust sai aru, sest mina temast kyll mitte.

Laupäeval turul otsisin valmis mangosid, käisin ühe leti juurestteise juurde ja nuusutasin ja katsusuin, et kas ikka on piisavalt valmis või mitte ja loodan et sain sellised nagu otsisin, siis käisin veel poodides ja otsisin ühte kreemjat kätteseepi ja tuligi kontorisse jahedasse minna, sest väljas on jälle väga väga palav ja auto kont ja ei tööta õieti. Homme hakkame Rose'ga põrandaid pesema survepesuriga ja kui aega on siis üritan minna uurima, et kas nüüd ehk on Rambutanid valmis või on juba kõik ära korjatud sealt.

Ja sis tegin siin endale süüa, ehk soendasin lasanjet ja unustasin selle ära, ning läks natuke kõrbema aga sisu kannatas täitsa süüa, ei ole ikka mõtet end unustada neti avarustesse.

12. / 13. nädal

Terve 12. nädala esimene pool möödus desmodiumi puhastades, pestes ja tuues ning viies. Neljapäevaks kell 10.30 oli tellitud konteiner külmhoone juurde, et külmutatud desmodium konteinerisse pakkida ja saata Prantsusmaale. Desmodiumi puhastamine polnudki nii hull, kui siin Kuldar rääkis ja Haiti poisid ja nende isa tegivad ka head tööd. Kui toodud desmodium sai puhastatud korjasid Haiti poisid ära ka meie istandustest desmodiumi, nii et lõpuks sai konteiner täpselt täis. Aga kui oli käes aeg, et neljapäev hakata laadima, ei tulnud kuskilt konteinerit. Ootasime vist mingi kella kolmeni kui lõpuks toodi, peale selle kui Frederik oli käinud sadamas asja uurimis , mis toimub? Kuid siin ju see tavaline, et keegi ei tea, milla, kunas ja mis moodi asjad toimuvad ja see kes tahaks kiirelt tööd teha peab ootama. Kui lõpuks konteiner oli kohal, tegime alused paraja kõrgusega, et meie 150 kotti desmodiumi peale mahuks. Jällegi Kuldar rääkis, külmhoones on 10 kraadi sooja ja see on ikka siga külm, ekh 15 kraagi külmem kui õues või isegi rohkem, sest autos oodates päikese käes päävitus mul aknapoolne käsi täitsa ära. Öhtu saime veel Bernardi käest kätte teise auto ja viisime rendika Sixt'i tagasi. Reede tegime viimased tööd veel enne puhkust ära, viisin prügi mis oli kogunenud juba ei tea mis ajast ja Kuldar niitis muru ja viskas natuke kruusa. Peale lõunat veel linna, Kuldar tahtis netti ja mina poodi, sest kõik korralikud püksid ja plätud on läbi kulunud. Siin ju käin aint plätude ja lühkaritega ja need kuluvad, plätudega läks lihtsalt 9 euri ja olemas, aga pükstega nii lihtsalt ei läinud, ma arvan et käisin kõik Cayenne kesklinna poed läbi, kas ei sobinud liialt kõrge hind või siis jälle ei olnud päris see ja lõpuks ostsin ikka esimesest poest ära, enamvähem ja odavad ka. Kontorisse jõudes oli pesud pestud ja Kuldar ka internetis käinud, ma ka natuke veel uudistasin enne puhkust ja siis võiski juba öelda, et puhkus käes. Hommiku sõitsime Frederiku pere ja Chirilli sõpradega Regina'sse, seal oli väike eskursioon muuseumis, mis rääkis ühest väga vanast stivilisatsiooni talust, kus oli elektritootmis masin, mis töötas auru jõul ja sellega pressiti suhtkruroost mahla välja. Pärast seda sõit paadiga ühel jõel, et minna seda talu või kuidas seda nüüd ka nimetada vaatama tegelikult. Paadi süit oli mõnus, aga pärast kui kohale jüudsime tuli käia märjas metsas mingi pool km ja mul olid varbavahed, mis ei olnud oma ülesannete kõrgusel ja ma käisin paljajalu, see oli küll mõnus aga samas ka natuke adrenaliini rikas. Muid elukaid ma ei näinud mudast jooksmas kui ainult ühesõralisi krabisid ja muidugi palmiokkad olid ka ohtlikud, mida võis olla igal pool. Kõik läks hästi ja midagi ei juhtunud, kui ainult tagasi sõites jäel võttis päike nina agaralt. Pühapäeva hommiku 5.30 sõitsime Kouruo poole, et minna Kuradi saartele ( Ilse du Salut ) 4'ks päevaks puhkama, algul oli küll plaanis 5 päeva, aga kolmapäeval läheb 201. rakett kormosekeskusest ja siis tehakse saared inimestest tühjaks, sest rakett lendab üle saarte ja kui midagi juhtub siis on saartel ohtlik. Ühesõnaga 4 päeva ja 3 ööd süüa, puhata ja pildistada, nii meile Frederikc ütles, et jõuaksime jälle tagasitulles tööd teha. Kuradi saared koosnevad kolmest saares, kahele neist lastakdse inimesi ja kolmandalt on raktetikeskuse andurid ja juhtimis süsteemid. Meie jõudsime ainult põhi saarele Ile Royale, kus oli meie hotell ja kõik muud vajalikud asjandused puhkamiseks, aga sellele teisele saarele Ile Saint-Joseph'ile ei õnnestunud meil minna kuidagi. Kaks korda proovisime, küll oli katamaraan katki läinud saarele tulles ja viimane päev ei olnud lihtsalt aega nii palju, jääb järgmiseks korraks, tuleb lihtsalt minna mingi nädalavahetus puhkama. Saar ise oli väga ilus, palju kookospalme ja kookospähkleid kukkus ka koguaeg, ning Agutid jooksid ka saarel igal pool ringi kanade ja kukkedega segi. Mulle eriti meeldis see, kus ühe endise paadisilla juures sai ujumas käia ja seal ujus ka kilpkonn kohe sinu kõrval nii paari meetri kaugusel, see oli mõnud tunne. Päikest sai ka kõvasti võtta, nii et otsmiks ajas teisel päeval juba nahka, aga muijalt veel ei ole midagi tulema hakanud. Söögid olid supper head ja süüa sai ikka korralikult – hommik, lõuna, õhtu kolm käiku. Aga prantslaste hommiku söök on ju kohv, mahl ja sai moosiga, aga mul õnnestus seal ära rääkida, et ma saaks ikka hommikuti praemuna ja sinki ka, muidu suren nälga :) . Üks väga korraslik puhkus oli seal saartelmina jäin väga rahule ja Kuldar ka kuuldavasti, kuigi ühe päeva ta oli ainult toas, sest selg tegi tal natuke valu. Saarelt tagasi tulles läksime vaatama, siis selle 201. raketi starti, sellesk on Kouruo juures üks mägi mille otsas on plats kuhu rahvas kogunes ja oli üles seatud igast tehnukat. Enne starti loeti numbreid ja kui oleks pidanud startima ütles diktor: „Ollallaaaa...“ Ning starti ei toimunudki, midagi juhtus ja kõik peatati ja lükati edasi teadmata ajaks. Sellega läks siis ka nii, et tuleb minna uuele katsele järgmine kord, et ikka start ka ära näha, sest taevas lendamas olen näinud novembris raketti. Kodus olid Frederikul Haiti mehed abis Cectrumi lehti korjamas, neljapäev korjasid nad 3. istanduses kõik ära ja siis eraldasime lehed okstelt ja üritasime kuivatada, ning jämedamad oksad tegime istikuteks ja need läksid pottidesse juuri alla ajama. Ööse püütsin liblikaid ja üritasin saada ka Megazoma't kui tulutult, aga lendasid uued ja huvitavad Saturniidea'd, nii et öö oli tore. Järgmine päev magasi pikemalt ja Kuldar viis ära lõuna aeg ka Haitimehed ja peale lõunat üritasime kuivatada cectrumi lehti, aga ei tulnud suurt midagi välja, sest vihm ja suur õhtuniiskus tegid oma töö – korralik kompost. Mina läksin õhtu uuele katse, jällegi ei olnud Megazoma'sid ja sadas vihma ja üldse kole öö oli. Kell 3 vaatasin, et aitab, see peaks olema mulle ju mõnus ja torem ning pakkuma rahuldust, mitte vastik olema ja sellest tulenevalt kui vihm natukenegi hetkeks vähemaks jäi korjasin asjad kokku ja tulin tulema. Hommiku magasin rahulikult mingi 12'ni peale seda ärkasin ja sõin natuke. Pakkisin lõpuks ka oma reisikoti lahti ja sorteerisin pesu, et homme saaks kõik pestud ja ülejäänud päevast magasin kas hamakis või siis voodis, tõeline mitte midagi tegemise päev.