18.11

Hommik nii poole 7 ajal umbes, täna ärkasin tiba varem kui Ku, oli vist, ega täpselt ei mäleta ka. Väike hommiku kohv, siis Ku synnipäeva aegne taigen tuli veel kookideks kypsetada ja oli ka meil veel järgi salatit, sammuti synnaaegne ja sellega sai meil hommik yle elatud, mina proovisen veel ka kookide peale teha seda sama mida tegi K, ehk siis beebibanaanid pruunisuhkru ja sidruni või selle laadse mahlaga, väga head tuli, aint rohkem oleks pidanud banaane praadima. Kui hommiks sai söödud, tuli veel nõud ka ära pesta ja siis tegin väikse pikutuse, mingi 9 ajal kui K linna läks C koolist tooma ja kanadele toitu otsima ja veel ka taimi kontorisse kuivama viima, hakkasime meie Ku raamatuid ja arvuti materjale uurima, et kui peale lõunad lähme mäest alla taimi otsima, oleks mingisugunegi kodu töö tehtud. Uurisime ja mina enamjaolt tutvusin erinevate taimede piltidega, et looduses ära tunneks. Kui kell hakkas 12 saama, tuli hakata vaikselt mõtlema mis lõunaks syya, meil oli alles kartuli keedetul, siis Ku oli suitsu singi ribasid ja minul viineried, kanalast saab muna ja nii me tegimegi praekartuleid, singi viineri ja munaga, väga söödav kraam tuli. Mul vaikselt tekib siin tunne, et sellises kliimas on paksuks väga kerge minna, siin me nagu aint sööme, puhkame hamakis, natuke liigume ja teeme midagi, siis jälle sööme ja puhkame, õige pisut veel midagi teha, põhi liikumis vahend on ka auto, kui just ise fotokat jalutama ei vii või muidu nii sama ei jaluta, yhesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et tulevik on siin tume, kuid soe. Peale lõuan võike 1,5 tunnine siesta, tukkumise ja raamatu lugemise lainel hamakis, mulle täitsa hakkab juba meeldima see hamakis pikutamine. Esimene raamat Paulo Coelho „Valküürid“ hakkab ka läbi saama, nii paarkümmend lehte veel on, iseenesest täita huvitav raamat, nyyd peab hakkama mõtlema mida järgmisena lugema peab hakkama. Nii, kuskil kella 2 ajal läksime kolmekesi, siis pirukaga mäest alla, mina olin see kord kuudis, ja mu vaatapilt oli aint taga aknast välja ja mida ma sealt siis nägin, selliine käänuline tee, punase kruusaga, siin ongi aint punane kruus ja mul igal pool, õigemini siin polegi õiget mulda, on kivi ja natuke mingit kruusalaadset asja ja puud, yhesõnaga suurema tuulega on ka suured puud kylili. Peale selle jooksis ka kaase meie yks koertest, nimelt Tok'i, see peaks oleme lyhend mingist pikemast nimest, mida keegi ei tea, nagu siin ikka on. Ja meil on ka teine koer, kellel nimeks Printsess, aga häeldama peab prantsuse päraselt, ta selline kõhnake ja vaoshoitud, võrreldes T'ga, kes on nagu energiapall. Kohale jõudes, yhele kullakevanduse aladelt mingile platsile panime auto ja jalutasime seal ymbruses silmad lahti, ehk on midagi leida, kuid ette ruttavalt võin öelda, et täna me ei leidnud yhtegi õiget taime, yhe kyll leidsime, aga kodus põhjalikumalt uurides, ei olnud see ikkagi see õige. Aga loodus on ikka nii imeline ja rikas siin, et iga kord kui me kuskile lähme ja lihtsalt jalutada metsas, tavalisel teel, siis leidub igast huvitavaid loomi ja taimi igal sammul , see on lihtsalt hämmastav, muidgi kõige rohkem hakkab silma gasuguseid erinevadi liblikaid, kyll suuri ja väikeseid, kyll punaseid, kollaseid, orandze ja siniseid, see värvikamma on ikka väga lai. Täna nägime ka yhte suurt röövikut, sellist ilusat ja kutsuvat kohe silitama, aga selliseid ei tohi katsuda, kunanad võivad olla väga myrgise, tõenäoliselt ongi, mida ilusam ja kirevam on seda myrgisem pidavat olema. Ja veel mida nägin oli mingit keskmist mõõtu ämblik, kes parasjagu valvas oma võrku ja oli niiöelda jahil ja meie silme all, lendaski yks väiksem ritsikas tal võrku ja paari sekundiga oli tal see ritsikas korralikult võrku punutud ja käärima pandud. Loodus ikka, no mul ei ole sõnu, praegu kirjutan siin köögi laua taga ja metsast tuleb igasuguseid huvitavaid hääli, kyll konnad korroksuvad, siis mingid linnud ja tirtsud vast ja veel keegi, keda ma ei oskagi kohe määrata ja muidugi igasugused putukad ja muud tegelased, kes meil siin majas liiguvad. Sääskede ja väikeste kärbeste vastu on meil sööse spiraal põlema pandud, see täitsa töötab. Täna muidugi päeval kui me siin lauataga asju tegime, siis ilm oli pilves ja väike tuuleke ka puhus kella 12 ajal umbes ja kohe jahe oli, ning mis te arvate palju oli kylma, ehk siis sooja, 26 kraadi, see ie ole tavaline keskpäeva temp. juba hakkan vaikselt selle 35 kraadiga ära harjuma, et juba kui alla 30 läheb siis hakkab jahe ja nina kisub tatile, hea kyll see väike nali, aga nii pidavat siin lõpuks olema, et kui mingi aeg siin oli 19 kraadi, siis siinse maa mõttes see juba talv. Nii, lähme siis jutuga tagasi sinna kus pooleli ennist jäin, mingi kella 4 ajal pidasime plaani, et peaks tagasi minema hakkama, ehk tuleb B meile ja tahab seda puud maha võtma hakata, mis meil eile pooleli jäi. Koju sõitsin mina, et tutvuda uue teega, seekord mitte tagaaknast välja vaadates vaid ikka ise rooli keerates, et siis ikka jääb midagi meelde ka. Majade juurde jõudes, ei olnud B'st jälgegi, ju ta ei saanud endal saagi korda ja tuleb ehk kunagi hiljem, me Ku vaatasime ka, et see puu vast kohe, kohe ka alla ei kukku. Laua taga istudes ja kaasa võetud taime näidisi uurides ja määrates tuli saksa turist meie juurde ja ytles ,et ta tahaks täna ööpyyki saada ja mis meil selle vastu saaks olla. Ladusime auto peale kõik vajaliku – linad, stange, lambid, elektrisysteemi, laua, toolid keneraatori ja pikka juhtme, et keneraatori saaks viia võimalikult kaugele, et ei oleks häiriv. Siin kohal tasub mainida, et see on minu esimene kord, kui puutun kokku putukate ööpyygiga. Minu jaoks ikka täitsa uus asi ja huvitav ka omamoodi. Panime siis pyynise yles ja tulime tagasi, et teha väike õhtusääk, milleks mul oli täna nuudlisupp viineritega. K'l tuli idee, et äkki on banaan, peekoni ja juustuga hea, Ku võttis kohea härjal sarvist ja tegi proovi, sai alla ja muu kraam peale ja natuke kypsetada ja saigi proovida, päris söödav tuli, võib kohe jõuluaeg verivorsti asendada banaaniga. Peale seda läksime Ku valguspyygi asju kontrollima, et kas kõik ikka toimib, aga generaator oli välja surnud ja lambid pimedad, mis seal ikka, uuesti genekas käima ja lämbid jälle särasid. Meie seatsime sammud jälle enda majakese poole ja hamaki pikali ja raamatut lugema. Vahe peal sai veel ka kanadel tuli kustutatud ja uksed kinni pandud, neil ka uneaeg. Ma lähen nyyd oma esimesele ööpyygile ja ega teagi täpselt millal see lõppeb, sakslane arvas, et ehk mingi 2 ajal, võib-olla saan ka sellelt pyygilt oma esimese liblika.