3.12.

Iga õhtu ikka mõtlen, et kui lähen varem magama, võiks ju hommiku varem ärgata ja jalutama minna, ehk näeb midagi, sest kui ei käi, siis ei näe ka. Kuid ka see hommik möödub voodis, ärgates teen kohvi ja, šokolaadimyslit kõrvale ja uurin nii sama arvutist taimi ja oma pilte, lasen ka kanad välja ,et nad saaksid syya peale kraanulite ka midagi ja naudin hommikut, sest kiiret ei ole ju kuskile. Ma ikka mõtlen, et ka siin on kanade pidamine ka hästi lihtne, poest ostad kraanuleid, vett ja natuke juurde ja päeval trambivad nii sama hoovipeal ringi sööad mis kätte juhtub, näiteks sipelgaid, usse, tõuke ja konni ja ööseks kuuti kinni, et mingid suuremad loomad neile liiga ei teeks näiteks Jaguar, yks kord oli nii, et jaguar sattus laagrisse, pani yhe koera pintsli ja puges tuhe turistide maja alla peitu, teised koerad nutsid turisti juures ja ka turistei saanud aru mis värk on. Võttis siis lambi, uuris ymbrust natuke ja nägi, et maja all on jaguar, ning läks sellest F'le ytlema, F muidugi naeris, et mis jamad jne, siin ei saa olla mingit jaguari ja kui nad vaatama läksid ei olnudki, aga siis tuli juba kanalast mingi lärm ja ta oli seal, rappis kanu ja ei tulnud enam sealt välja. Kutsuti kohale loomakaitse ja need uinutasid jaguari ja viisid kuskile metsa ja lasid lahti. Selle pärast peabki olema kanala koguaeg kinni. Kui Ku maast lahi ajas end, korjasin ma kõiksuguse prygi kokku ja kysisin ka veel U'lt ega tal ei ole prygi veel ja oligi, tõi ylevalt F tubadest mingit prygi veel ja läksin seda ära viima, sai kohe terve pirukas teist täis. Meie laagrist prygikonteineriteni on kuskil 16 km, paras ots ikka, aga prygi viime ka, siis kui meil kohalik pukk enam ei mahuta prygi. Sõidan, vaatan ymbrust taban end jälle mõttelt, et see mets on ikka kyll väga võluv, eriti need suured puud mis ylatuvad oma tuttidega teistest yle ja kuskilt võsavahelt ulatuvad välja palmilehed, siis ikka saab aru, et ei ole Eest imetsaga ja loodusega yldse sama, et ikka midagi muud ja võimast ja see on ju kõik see mis toodab meile enamikku hingatava hapniku, nagu koolis räägitakse. Enne konteineriteni jõudmist näen yhte seljakotiga meest jalutamas mulle vastu, tundub nagu oleks mingi turist, äkki mõni prantslane on tulnud avastama enda riigi ylemerelist maad. Viskan prygi konteineritesse ja loputan käed pudeliveega ära ja hakkan tagasi sõitma ja loomulikult ta ongi tee ääres ja hääleta, ning kysibe, et ega ma juhuslikult Kaw kylla ei sõida, ma seletan et sõidan sinna poole, aga saad ainult poolele teele, sest kaugemale ma ei sõida ja seegi sobib talle. Kell hakkab 12 päeval saama ja õues on aint päike ja palavust ma arvan et nii kuskil 34 kraadi juures. Ta uurib kust ma pärit olen ja mina sama, ning saan teada, et ta hoopis brasiilane ja käis matkamas kolems riigis, Guyana's, Suriname's ja French Guiana's ja läheb praegu Kaw kyla kaudu Brasiiliasse tagasi. Räägime veel natuke ja kui jõuan ära keermis kohta, väljub ta ja soovin talle veel ka toredar reisi lõppu!!! Kodus pesen piruka kuudi põhjakatte ära ja asetan kuivama. Ma ise arvan, et nägin siin kandis vist esimest hääletajat, aga teised räägivad, et neid ikka on siin ja samas see ka kindlasti huvitav reisimise viis. Kuid siin ei saa jälle nii, et viskad aga mati maha ja magad, siin liiguvad ju maod ja skorpionid, kes kohe sulle kaissu valmis tulema ja muidugi vihm, mis hoiatamatta sadama hakkab, et ikkagi vaaj kindlat magamis kohta, sest telki ja ikka naljalt yles ei pane, aga kui ikka korralikult kindel telk ,et mingid loomad sisse ei saa, siis ei ole vast muret. Täna on minu kord ööpyygile minna ja teise kohta. Me Ku mõtlesime, et käime korda mööda, kui on yks valguspyyk, aga kui tuleb rohkem siis peame ikka korraga väljas olema ja muidugi on ju veel see ka, et meil nii öelda yks auto millega saab seda varustust vedada ja ei ole ju levi siin, et saaks omavahela kontakteeruda, aga kyll me hakkama saame. Õhtu poole ladusime asjad autosse ja vahetasime ka elektrikasti (juhtmed, erinevad pirnid ja kondensaatorid) ära, et ehk oli mure nendes, et mitu korda ööse genekas välja suri ja panime ka autosse igaks juhuks teise geneka, et kui esimene ära kustub siis on kohe teine võtta. Täna on sadanud ka vihma, mis annab lootust, et liblikad liiguvad. Sõitma hakates sajabki kergelt, saame platsile ja esimesena tõmmame kohe katusealusele katte peale ja see hetk jääb ka vihm järgi, nii et asjade ylespanek ei olegi vihmas. Genekat välja tõstes avastame, et bensiini ei ole, kui küik asjad yleval lähen ma bensiini tooma, et valges oleks kõik asjad omale kohale saadud. Aga teate, et prantsuskeeles on bensiin oopis gazoline ja diisel gazole ja yleyldse prantslased on põhimõtteliselt kõigele oma nimed pannud, et erineda muust maailmas võimalikult palju. Ajaviiteks on mul kaasas raamat ja kuna on reede õhtu, siis võtsin ka yhe õlle, paar banaani, juhuks kui kõht tyhjaks läheb ja vett muidugi jänu kustutamiseks. Siin yldse selle õlle joomisega on nii, et ega ei olenagu isu koguaeg ja kui on selline tunne, et päike ikka on kytnud ihu nii kuumaks ja millegi tegemisest natuke väsimus, et nyyd võtaks kyll yhe õlle, on ikka esimese asjane mida joon vesi ja pärast seda nagu ei olegi suurt tahtmist õlut juua. Ku yldse väga ei hooli õllest ja mis ma siin ikka yksi õlut joon, no vahest kui ikka on nädalavahetus, siis ikka teen mõned või vähemalt yhe, aga kylmikus on ikka mul nii 2, 3 õlut igaks juhuks. Ja siis muidugi on veel vana tallinnat, yhte pudelit hoian jõuludeks, et siis oleks hea natuke ryybata ja tunda mõnu ja kohalikku rummi synnipäeva ajast, ning punchi kookose oma vist. Alkohooliga lood nagu kodus, et kõike on aga ei kulu teiste eriti, palav ka ju koguaeg, siis ikka vesi kõige parem ja kylm muidugi. Franko jõuab püügile nii enne kaheksat, korjab oma asjad välja, myrgid systaldesse ja purkidesse väikeste liblikate surmamiseks eetrit, nii see elu on, yhe hobi on teise surm, nagu Eestiski jahimeestega lood. Siin kohalikud jahimehed ka sõidavad maasturite ja koertega ringi, koerad on kastis ja nuusutavad koguaeg, kui tunnevad lõhna siis kastist kohe jälgi ajama. Vahete vahel sajab ka vihma ja konnad, selliseid ma ei ole veel enne näinud, on niiiii suured , umbes nagu kyylikud Eestis ja mis häält nad teevad nagu madala häälega koerad hauguks aeglaselt. Ma naerin Frankole, et varsti on nad lina juures ja söövad su liblikad ära, kuid ta naeris aint selle peale. Nendega on ka veel nii, et kogu aeg nad ei te häält, kuid kui yks teeb siis kohe teised järgi ja seda juhtus suht tihti, me naerisem Franko'ga et täna on konnade kontsert ja nad kohe krooksusid mitmes hääles nagu päris. Tänu vihmale oli hästi palju liblikaid ja Frankol oli oma jagu tegemist ja mina sain rahulikult ramatut lugeda, vahepeal ta ka tukkus toolil ja mingi 2 ajal lõptasime ära. Vahepeal ma veel kysisin kui vihma tibas ja paljud lendasid lihtsalt lampide koha, et palju võib olla neid siin, siis Franko arvas, et mingi 5000 äkki õhus ja 3000 ringis linal, et mingi 8000 liblikat ja putukat on korraga kohal aga seal hulgas on ka väikesed, nii 5 mm'sed ja väiksemad. Asju aitas kokku panna ka Franko, nii läks kiiremini ja kodus tõstsin maha autost genekad ja bensiini, teist genekat ei läinudki vaja, sest täna töötas korralikult, ma kasutasin genekat nr. 2. Aga asju kokku pannes seal platsil ööse on ikka päris karm, täna ei olnud peaaegu yldse herilasi, sest kui lina neist tyhaks raputada siis nad ronivad igale poole, nii et pyksid peavad oleme sokkide see ja kõiks asjad kinni ja muts või kapuuts peas jne... Väga head on need sokkid, mis ema mulle kaasa andis, olid vist bambuse kiududega, hingavad ja väga mõnusad on jalas, meenutab kui jalga tõmmata ookeani siidist vett. Et kui ka veel herilase on, mis siin on suured siis võib ikka korralikult nõelata saada.